Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise Ida-Virumaa, Valgamaa, Saaremaa. Kolm endist kodutütart. Kolm tänast naiskodukaitsjat. Iga rada isemoodi, iga otsuse taga aga kindel soov anda oma panus ja leida koht riigikaitses. Pealegi – tihti head sõbrannad kodutütarde aegadest juba ootavad sind Naiskodukaitses!“ Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu! ← Eelmine Airi Tooming: Eesti riigi kaitsmine on iga kodaniku kohus Järgmine → Bärbel Salumäe pälvis kodanikupäeva aumärgi Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini

Ave Proos, kodutütarde peavanem 20. nov. 2020

Ida-Virumaa, Valgamaa, Saaremaa. Kolm endist kodutütart. Kolm tänast naiskodukaitsjat. Iga rada isemoodi, iga otsuse taga aga kindel soov anda oma panus ja leida koht riigikaitses.

Kodutütred on riigikaitseline organisatsioon. See on põhimõte, mille poolest nad koos Noorte Kotkastega eristuvad teistest Eestis tegutsevatest noorteorganisatsioonidest, võimaldades siseneda riigikaitsevaldkonda juba esimesel kooliaastal. Kuidas Kodutütarde ridades võib kogu eluks riigikaitsepisikuga nakatuda, räägivad endised kodutütred Katrin Smirnova Ida-Virumaalt, Kadrian Possul Valgamaalt ja Brita Laht Saaremaalt.

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Artikkel ajakirjas Kaitse Kodu!
Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Brita Laht kodutütrena (Foto: erakogu)

KOOLIST PISIK KÜLGE

Kadrian ja Brita vastavad küsimusele, kuidas nendest said kodutütred, justkui ühest suust, et koolis tutvustati organisatsiooni, pakuti võimalust osaleda laagrites ja nii see pikk teekond algas.

 

KADRIAN: „Minu tee kodutütrena algas juba 12 aastat tagasi. Klassijuhataja jagas infot ja nii olingi ennast esimesse laagrisse kirja pannud.

 

Juba selles laagris sain aru, et kodutütarde tegevus on midagi, mis mulle huvi võib pakkuda. Pool aastat pärast organisatsiooniga liitumist käisin esimesel matkamängul, selleks hetkeks olin juba asjas nii sees, et tagasiteed ei näinud.“

 

BRITA: „Kui olin 8aastane, hakati meie koolis Kodutütarde rühma taaslooma, panin oma nime kirja ja teatasin emale, et minust saab kodutütar.

 

Mäletan, et kõige rohkem meeldis mulle mõte, et saan metsas ja laagrites käia. 2009. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel saingi ametlikult kodutütreks. See oli väga uhke tunne, kui mulle kollane rätik kaela asetati ja sain ette vuristada kodutütarde pühaliku tõotuse.“

SOOVID OSALEDA KAITSELIIDU LASKEVÕISTLUSTEL? ASTU KODUTÜTREKS!
Katrini rada organisatsioonis on kitsam, tema tegeles kodutütrena Narvas peamiselt laskespordiga.

 

KATRIN: „Kui olin noorem, oli minu suur soov osaleda Kaitseliidu laskevõistlustel ja mulle öeldi, et võistlustele pääsemiseks on vaja olla kodutütar.“

Kadrianile tundusid alguses kõik tegevused uued ja väga huvitavad, kuid pärast esimest matkamängu sai ta aru, et just võidu peale matkamine ja metsas müttamine on tema teema.

 

KADRIAN: „Ma ei jätnud vahele ühtegi Ernakese patrullvõistlust, kuni Naiskodukaitsega liitumiseni välja. Tore oli käia ka laagrites ja muudel üritustel, aga ju oli võistlushimu minus nii suur, et see jääb alatiseks meelde kui parim osa Kodutütarde tegevusest.

 

Enne metsa minekut oli ikka sees tohutu elevus ja energia. Umbes poolel rajal mõtlesin tihti, et miks ma küll endale nii teen. Aga kui pesus käidud ja puhtad riided taas seljas, oli see mõte peast juba kadunud ja plaanisin sõpradega järgmist retke.“

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Katrin Smirnova (Foto: erakogu)

Brita sattus samuti sõltuvusse patrullvõistlustelt saadavast adrenaliinist.

BRITA: „Kuna jõudsin kodutütar olla 10 aastat, siis minu lemmiktegevused selle aja jooksul veidi muutusid. Alguses meeldis kõige rohkem laagrites käia, sest seal sain tuttavaks uute inimestega, sain olla oma sõpradega koos, telgis magada, õppida nii kuduma kui onni ehitama. Tegevused olid alati väga põnevad, saime ise süüa teha, orienteeruda, ujuda, lõputult mänge mängida, õhupüssist lasta ja matkamas käia.

 

Kui sain vanemaks ja läksin gümnaasiumi, sai minu klassiõeks kodutütar Emilia Rozenkron, kes kutsus mind ühele patrullvõistlusele kaasa. Ühest sai kaks ja kahest kolm ning nii hakkasime iga nädal Kaitseliidu malevate veebilehekülgi külastama, et leida, kas kuskil on veel võistlusi. 2016. aasta lõpuks olime läbi käinud pool Eestit ja seitse patrullvõistlust. Et suurem osa võistlusi toimus suvekuudel, juhtus vahel nii, et iga teise nädalavahetuse veetsime metsas.

 

Meie käest on palju küsitud, miks me seda teeme, kuid ega sellele väga vastata ei oskagi. Arvan, et see on hea viis saada eemale argielu probleemidest, sest metsas olles taandub mõtlemine vaid sellele, et õigeks ajaks kontrollpunkti jõuaks, sohu ära ei upuks või vastutegevusele vahele ei jääks.“

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Brita Laht (Foto: erakogu)
Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Kadrian Possul (Foto: erakogu)

ÖISTEST SEIKLUSTEST JA LÄBIELAMISTEST VÕIKS KIRJUTADA RAAMATUID
KADRIAN: „Üks eluks ajaks meelde jääv lugu juhtus Pärnumaal Ernakese võistlusel. Mitu kontrollpunkti oli paigutatud samasse karjääri ja nii me seal oma võistkonnaga punktide vahel edasi tagasi liikusime. Ühel hetkel, kui olime jõudnud järgmisesse punkti, paluti meil kõrvad kinni panna ja puude taha minna, sest karjäärist oli leitud sõjaaegne lõhkekeha ja seda hakati õhkima. Kui nägime, kus see lõhkekeha plahvatas, võttis natuke jahedaks küll, veidi varem olime sellest üpris lähedalt mööda jalutanud. Võistlusrajal sain veel teate, et minust sai neljandat korda õde ja see oli ka minu ainuke Ernakese võit kõigi nende aastate jooksul.“

 

BRITA: „Lugusid, mida rääkida, on lõputult. 2017. aastal käisin Leedus ®algirises militaarsuunaga laagris, kuhu oli kokku tulnud 200 noort Baltimaadest, Poolast ja Ukrainast. Laagri alguses õppisime liikumisviise maastikul, varjumist ja käemärke ning laagri lõpus panime oma oskused proovile paaripäevasel õppusel, mis sisaldas rännakut, luuret, rünnakut ja oma ala kaitsmist.

 

Järgnes olukord, mida julgen kirjeldada kui ühte ägedamat ja naljakamat mu kodutütrekarjääri jooksul – see oli rünnak. Meie „vastased“ olid vallutanud „linna“ (tegu oli Leedu kaitseväe rajatisega õppuste läbiviimiseks), mille pidime tagasi vallutama. Arvan, et meid oli umbes 50 noort ja juhendajad. Igal vallutajal oli plastikust relvamakett, mida tuli kohelda nagu päris relva. Häält see loomulikult ei teinud, kuid pidime mängima, et teeb.

 

Olime teinud metsas luuret ja tuli käsk minna rünnakule. Nüüd kujutage ette: 50 noort jooksmas tormi „linnale“ ja karjumas „ratatatataa“, vahepeal kõhuli maha visates ja siis jälle raske seljakoti kiuste end püsti ajades ja edasi joostes-karjudes. Ausalt, raske oli joosta, sest vägisi tuli naer peale.“

ÜHTEKUULUVUSTUNNE, UUED SÕBRAD JA ROHKED VÕIMALUSED
KADRIAN: „Loomulikult sain kodutütrena ka kõik need lõputud teadmised, samas olen seda usku, et sõlmi võib tegema õppida ka YouTube’i videoid vaadates, aga selliseid inimesi ja olukordi oma ellu mujalt ei saa.“

 

BRITA: „Mul on olnud elus nii palju hetki, kui vestlus algab sõnadega „Kuule, sa oled ju ka kodutütar?“ või „Hei, kas sa oled see tüdruk Ernakeselt?“. Kuna tüdrukud liituvad Kodutütarde organisatsiooniga tavaliselt 8–9aastaselt, siis kasvavad ühe ringkonna tüdrukud kokku isegi siis, kui nad omavahel aastaid sõnagi ei vaheta. Nähes üksteist erinevatel üritustel ja lahendades koos ülesandeid, saavad tüdrukud tahes-tahtmata tuttavateks ja tihti ka sõpradeks. Kuna kogu Kaitseliit teeb omavahel tihedalt koostööd, on ütlemata tore tunne minna mõnele Kaitseliidu üritusele ja näha seal ees juba tuttavaid nägusid.“

 

SAADUD TEADMISED VÕIVAD PÄÄSTA ELU
KADRIAN: „Paar suve tagasi olin Pärnus ühel peol tööl baaridaamina. Kahjuks on mõnedel inimestel kombeks liiga palju vägijooke tarbida ja ühel hetkel nägin, kuidas üks noormees lõi teist, mispeale teine kukkus pikali, peaga vastu kiviplaatidega kaetud terrassi. Kuna olin ise veidi kaugemal, ootasin sekundi murdosa ja kui nägin, et keegi appi ei lähe, tormasin kohale. Õnneks noormehel peas ühtegi haava ei olnud, kuid ta oli teadvuseta ja ninaverejooks oli väga suur.

 

Kuna mul ei olnud kindaid käepärast ja teadsin, et võõra inimese verega ei tohi kokku puutuda, palusin noormehe sõbral ta küliliasendisse panna ja kutsusin kohale lähima turvamehe, kes kiiresti kiirabi välja kutsus.

 

Tänu oma kiirele reageerimisvõimele ning esmaabioskustele, mida olen just Kaitseliidust saanud, päästsin kiiresti olukorra ning, mine tea, ehk ka noormehe elu.“

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Kadrian Possul (Foto: erakogu)

BRITA: „Ma olen Kodutütarde ridades tegutsedes teada saanud, et olen võimeline rohkemaks, kui ise arvan. Kui mõtlen, et ei suuda hommikul kell viis üles ärgata, tuleb meelde, et patrullvõistlustel ei olnud mõnikord üldse võimalust magama minna. Kui arvan, et ei suuda kõndida vihmase ilmaga ühest Tartu otsast teise, tuleb meelde, et mõnel võistlusel olen kaks päeva järjest lörtsitormis ligunenud. Kui mõtlen, et ei jaksa vedada poekotti trepist üles kolmandale korrusele, meenub, et mu patrullseljakott on tavaliselt raskem. Olen aru saanud, et kõik probleemid on lahendatavad, tuleb lihtsalt vahel mugavustsoonist välja tulla.“

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini
Katrin Smirnova (Foto: erakogu)

MIKS MINUST SAI NAISKODUKAITSJA?
Kui Alutaguse kodutütarde üks parimatest laskjatest sai 18aastaseks, tuli teha valik.

 

KATRIN: „Minu käest küsiti, kas ma soovin laskespordiga edasi tegeleda ja esindada Kaitseliidu laskevõistlustel nüüdsest juba Naiskodukaitse Alutaguse ringkonda. Muidugi vastasin jaatavalt. Kuigi peamine põhjus, miks ma tahtsin Naiskodukaitsega liituda, olid laskevõistlused, on lisandunud ka uued sõprussuhted ja uued kogemused õppemooduleid läbides.

 

Olen praegu aktiivne Naiskodukaitse baasväljaõppe läbija, erialagruppidest kindlasti spordigrupi liige ning pärast vestlust oma jaoskonna esinaisega olen otsustanud proovida kätt ka evakuatsioonirühma töös.“

 

Naiskodukaitses tegevliikmena jätkamise küsimusele oleksid Saaremaalt ja Valgast pärit tüdrukud justkui koos vastanud.

 

BRITA: „Naiskodukaitsega liitumine oli minu jaoks väga loomulik tee. Kuna mulle meeldis olla tüdrukute organisatsioonis kodutütar, siis teadsin juba ammu enne täisealiseks saamist, et tahan edasi minna just naiste organisatsiooni.

 

Huvi tekkis sellest, et olin paljude naistega juba tuttav, nad rääkisid, millised üritused neil toimuvad ja mul ei olnud hirmu, et pean astuma organisatsiooni, kus ma kedagi ei tunne.

 

Praegu on minu suurimaks ülesandeks saada tehtud baasväljaõpe, sest see on ülikooli tiheda õppetöö tõttu veidi tagaplaanile jäänud. Seetõttu pole ma veel ka kindlat ametikohta valinud, kuid valik ei ole keeruline, sest õpin arstiks ja soovin seega panustada just meditsiinivaldkonnas. Praegu olen osalenud patrullvõistlustel, aidanud korraldada Kodutütarde ja Noorte Kotkaste üritusi ja löönud kaasa suurõppusel Orkaan.“

 

Kadriani sõnul oli Kodutütardest välja kasvades Naiskodukaitsesse astumine samuti asjade loomulik käik.

 

KADRIAN: „Juba minu viimane aasta kodutütrena oli paras võistlus. Kuna tavaliselt toimub Naiskodukaitse koormusmatk enne Kodutütarde Ernakest, oli mul korralik konflikt, kummal võistlusel osaleda. Vanus oli täpselt selline, et kui tahan, saan osaleda nii ühel kui teisel, ning ühed sõbrad, kes olid juba Naiskodukaitse liikmed, kutsusid endaga võistlema ja teised neiud, kes veel kodutütred, palusid, et teeksin oma viimase võistluse nendega koos.

 

Praegu olen Naiskodukaitses n-ö tavaliige, küll aga käin võistlemas. Olin mõnda aega mitteaktiivne, sest elan ise Tallinnas. Nüüd aga olen saanud järjest rohkem panustada. Kuna mu suur unistus on maailmas ringi reisida, siis praegu ma endale suuri kohustusi ei võta, aga kui saan oma reisimised reisitud, on plaanis rohkem panustada ning tegevus täielikult enda südameasjaks võtta.“

 

KODUTÜTAR, MIKS SA VÕIKSID TÄISEALISEKS SAADES KAITSELIIDUS EDASI TEGUTSEDA!

BRITA: „Kaitseliit pakub võimaluse end väga mitmekülgselt täiendada. Pigem on murekohaks valik, mida kõrvale jätta, sest tegevused on põnevad ja igal pool saab kaasa lüüa. Suureks väärtuseks on inimesed, kellega olen tuttavaks saanud. Meid liidavad sarnased huvid ja eesmärgid.

 

Kindlasti ei ole vaja karta, kui alguses kedagi ei tunne, sest kui mina peaksin naiskodukaitsjat ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see soojus – ükskõik millisele üritusele minna, ikka võtab sind vastu mõnus õhkkond naeratavate inimestega.“

 

KATRIN: „Ka mina julgustan tüdrukuid jätkama – erinevad tegevused, õppemoodulid ja võistlused ei sega argielu, võib rahulikult õppida ja samal ajal olla ka Kaitseliidu liige.“

 

KADRIAN: „Paljud noored kardavad, et tegevliikmena jätkamine tekitab kohe suuri kohustusi, milleks ei jätku aega. Tegelikkuses teed täpselt nii palju, kui jõuad, ja kui asi meeldib, siis ei ole ju miski kohustus, vaid ainult puhas rõõm. Pealegi – tihti head sõbrannad kodutütarde aegadest juba ootavad sind Naiskodukaitses!“

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!

FastLion CMS

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise

Kodutütred on riigikaitseline organisatsioon See on põhimõte, mille poolest nad koos Noorte Kotkastega eristuvad teistest Eestis tegutsevatest noorteorganisatsioonidest, võimaldades siseneda riigikaitsevaldkonda juba esimesel kooliaastal Ida-Virumaa, Valgamaa, Saaremaa. Kolm endist kodutütart. Kolm tänast naiskodukaitsjat. Iga rada isemoodi, iga otsuse taga aga kindel soov anda oma panus ja leida koht riigikaitses.

Teekond kollasest mütsitutist digilaigulise välivormini

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse