Kõne isamaale 2024 - Leiu Lepik, Pärnumaa ringkonna esinaine

Kui 2022. aastal algas sõda Ukrainas siis avanesid paljude silmad. Inimesed muutusid teadlikumaks ning soovisid liituda organisatsiooniga, mis õpetab vajalike oskusi kriisiolukorraks ja pakub võimalust astuda välja kodumaa kaitseks, kui seda peaks vaja olema. Olen väga uhke, et tänapäeva naised on julged ja võtavad seda kohustust täie tõsidusega. Tänu sellele arvestatakse meiega üha rohkem, meie panust hinnatakse kõrgelt ja peetakse vajalikuks. Kriisiolukorras on meie ridades palju nutikaid, kohusetundlike ja suure väljaõppega naisi, kelle panust ei saa alahinnata.

Aga kõik inimesed ei pea ega saagi olla suured juhid. Vaadates Ukrainas toimuvat. Näiteks dokumentaal „20 päeva Mariupolis“, kus pommitati tavainimesi ja keldris tuli istuda nädalaid. Iga oskus, mida me siin Naiskodukaitses õpime, on hädavajalik sellisteks olukordadeks. Me ei saa muuta oma riigi naabreid, kuid saame ise valmistuda ja suurendada oma oskuste pagasit. Ma muidugi loodan, et Eestis midagi sellist mitte kunagi ei juhtu, kuid mõistlik on valmistuda kriisiks enne, kui kriis käes on. Tänu meie organisatsioonile on pea 4000 naist omandanud erinevaid ellujäämiseks vajalikke oskusi. Juba baasteadmised on paremad kui mitte midagi ja päästavad elusid.

See dokumentaal kummitas mind veel pikalt peale selle vaatamist. Ilmselt eriti just seetõttu, et mul endal on väikesed lapsed. Süütud hinged, kes seal hukka said ja saavad praegugi. Need õõvastavad kaadrid panid mind sügavalt mõtlema ja endasse vaatama. Mis on minu jaoks isamaa ja kas ma olen valmis seda kaitsma? Oleme 1,3-miljonilise rahvaarvuga pisike rahvas, kes räägib oma salakeelt. Võib ju eesti keelt selliselt nimetada küll. Meil on omad kombed, traditsioonid, kultuur, armas sini-must-valge riigilipp. Igal vabariigi aastapäeval ja võidupühal sööme kartulisalatit ja meenutame, millise vaevaga on meie riik sündinud ja taastatud. Kindlasti siinolijad mõtlevad isamaale ja vabadusele veidi rohkem kui keskmine eesti inimene. See on ilmselt see vabatahtliku riigikaitsja eripära. Mina usun, et isamaa on meie pere, meie rahvas, kaunis loodus ja rikkumata metsad, meie oma salakeel ja põnev kultuur. See kõik väärib hoidmist. Minu lapsed ja pere on minu jaoks kõige olulisemad. Nende kaitseks olen ma kõigeks valmis. Olen leidnud oma koha meie organisatsioonis ja tean, et olen valmis oma ülesandeid täitma, kui peaks seda vaja olema. Just oma lähedaste heaolu nimel.

Enne II maailmasõda võis Naiskodukaitse Propaganda- ja rahvuskultuuri osakonna motoks pidada 1928. aasta kongressil vastu võetud resolutsiooni: „Naiskodukaitse peab õpetama eestlasi eestlastena mõtlema ja eestlastena tundma”.

Seda motot võiksime endas kanda tänapäevalgi. Et igaühes meist oleks patriootlikust ja kaitsetahet. Tänu sellele mõtteviisile jääb meie kodu kaitstuks ja riik terviklikuks.

Oma kõne lõpetuseks loen teile ühe armsa luuletuse, mis mind kõnetas ja usun, et siia tänasesse päeva väga hästi sobib.

"Isa-Ema maa"

autor Leelo Tungal

MIDA MA VEEL HOIAN,

KEDA MA VEEL KAITSEN,

KUI MITTE SIND,

MU KODUNE MAA!

KES MULLE KINGIKS KEELE,

ILUSA ELUSA LAULU,

KUI MITTE SINA,

MU KODUNE MAA!

MIDA MÕISTA VÕIKSIN,

KES SAAKS ARU MINUST,

KUI MITTE SINA,

MU ISA MAA!

KES MIND MAAILMA SAADAKS,

KES MIND TAGASI OOTAKS,

KUI MITTE SINA,

MU EMA MAA!