Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Võidupüha kui laul Võidupüha kui laul Sel aastal oli võidupüha pealinn Viljandi, mis tõi suure peo meie oma õuele. Et see ei ununeks, võtame appi Erich Kõlari loodud teksti laulule “Me Eestimaa jääb alles” ja elame veel kord läbi ettevalmistused, pidulikud sündmused, järelkajad, unenäod ja tundehetked. Tõesõna: olime hoitud! Väga super tiim! Lahedad, toimekad ja tegusad naised, teiega läheks luurele küll! Tähtpäevad ← Eelmine Välustes viidi läbi välitoitlustuse baaskoolitus Järgmine → Koostöös sündinud Camo Cafe oli menukas Võidupüha kui laul

Võidupüha kui laul

Tekste toimetasid Tiiu Sommer ja Tea Raidsalu, fotod Gunnar Teas 27. juunil 2023

Sel aastal oli võidupüha pealinn Viljandi, mis tõi suure peo meie oma õuele. Et see ei ununeks, võtame appi Erich Kõlari loodud teksti laulule “Me Eestimaa jääb alles” ja elame veel kord läbi ettevalmistused, pidulikud sündmused, järelkajad, unenäod ja tundehetked.

Võidupüha kui laul

Meil öelda on toost, daamid ja härrased, 

meil öelda on toost, daamid ja härrased!

 

Jane Särg 

Naiskodukaitsjad on võimsad! Kõik, mis ette võetakse, seda tehakse ülima põhjalikkusega. Au oli kõigiga uhkelt marssida võidupüha paraadil Viljandis ja näidata, kui tegijad on naiskodukaitsjad. Oleme südamega olemas seal, kus riik meid vajab!

 

Tiiu Sommer

Lippur – see kõlab uhkelt! Lausa nii uhkelt, et esimeses proovis, täpselt üks kuu enne tähtsat sündmust, läks mul kolm korda silme eest mustaks. Mis seal ikka, astusin rivist välja, jalutasin autoni, istusin natuke ja lonksasin vett. Ise muidugi mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis pole minust mingit kasu ja võin paraadi ära unustada. Tagantjärgi saan aru küll, et emotsioonid olid lihtsalt nii laes ja päris hea, et tekkis võimalus need varakult läbi seedida. Iga järgneva prooviga tuli pea pilvedest allapoole ja neid proove ikka oli! Kõige eredamalt jäi mällu kohtumine paraadi korraldaja Peeter Landi ja tema meeskonnaga, kes tegid väga selgeks, milliste käskluste ajal milliseid liigutusi õige tehnikaga teha tuleb. Videod abiks, maadlesin päris mitmel õhtul lipuvarrast meenutava kardinapuuga, vahele vaatasin kahe viimase aasta paraade.

Teooria selge, tuli asuda praktika juurde. Pidustused algasid minu jaoks juba 21. juunil, kui meie seast ootamatult ja liiga vara lahkunud Sakala maleva pealiku major Andes Saritsa mälestuseks avati Viljandi järve ääres pink. 22. juuni õhtupoolikul, kui päevane vihm oli linnaõhu klaariks löönud, sai proovi teha nii lipuga kui liputa ja ilmsiks tuli seik, et mõnikord on mu käes hõbedaste servadega ringkonna kaunitar ja mõnikord kuldsete servadega üldlipp. Põnev!

23. juuni hommik algas riigilipu heiskamisega Viljandi Linnavalitsuse ees. Õhk oli veel hommikuselt karge ja meeleolu äärmiselt pidulik. Hümni sain sel hommikul laulda lausa kolm korda. Järgmine tähtis hetk oli vabadussõja võidusamba taasavamine. Oli tükk tegu, et Vabaduse platsi hõivanud pealtvaatajate vahele sirge lipurivi paika saada, sest inimesi oli tõeliselt palju. Edasi kiire hingetõmbepaus, väike amps, värske vesi ja paraadile! Jääb vaid imestada, kui kiiresti kõik läks! Saladuseks jääb ka see, miks niipea, kui orkester mürtsuma hakkab, ununeb, et õlg on kange ja parema käe sõrmed ei jaksa enam olla, miks isegi kerge tuuleõhk tõstab rivis seistes tuju ja selja taga sosistav hääl “Kas sa vett tahad?” annab lonksu võtmata jõudu. Muidugi vaatasin ma samal õhtul ka teleülekande tagantjärele ära ja jääb vaid üle nõustuda kõigi pealtvaatajatega, kes naiskodukaitsjatele häid sõnu hüüdsid, sest samm oli terav ja naeratused kaunid. Kummardan maani lipusaatjate Karolina ja Liina ees, kes korduvalt tuules lehviva raske lipukanga ette jäid ja kellega koos loodud huumor meid sujuvalt pikkadest päevadest läbi kandis. 

 

Võidupüha kui laul
Võidupüha kui laul

Hea, armas, kallis Eestimaa

jääb püsima kui vaba maa!

 

Anu Maidla

Mitte just iga eestlane ei saa öelda, et on osalenud nii uhkel sündmusel kui võidupüha paraad. Ma ei teadnud juuni alguseni, kas saan osaleda ja vormi kätte saades selgus tõde, et kasvanud beebikõht ei mahtunud enam seelikusse. Valdas kurbus, kuid õnneks ütles päästeingel Piret, et tal leidub suurem seelik. Ma saan ikkagi paraadile!

Peaproovi õhtu tõi pisara silma, kui sai orkestri järgi marsitud. Õhtu lõpuks olid jalad peaaegu sama villis kui peale Scoutsrännakut, kuid see ei viinud tahet ja meeleolu alla, et järgmisel päeval jälle rivis olla.

Võidupüha hommik – lipp välja ja vorm selga. Tunnen, et närv on sees, kõht kergelt valutab. Põhiline närv tuli sellest, et mitte ära minestada ja vapralt kogu üritus vastu pidada. Ma teadsin, et suudan, sest olin nii otsustanud – kui on halvem hetk, siis hingan sügavalt sisse ja välja ning keha võtab oma jõuvarud kokku. 

Oleme jõudnud üles rivistatult Vabaduse platsile, kõlavad kõned ja muusika – minul muidugi jälle pisarakanalid valla. Vaikselt tunnen, et plaasterdatud jalad väga valutavad ja parem õlg hakkab kangeks jääma. Sisendan endale, et enam pole palju jäänud, sa suudad seda, ei anna alla ja samal ajal käib peast mõte läbi, et kus on glükoositropsid, mida jagatakse – need olid suureks abiks. Samal hetkel käib peast mõte läbi, kui raske võib olla esimese rivi naistel, kes peavad korrektselt seisma. Olen korraks mõttes nendega ja loodan, et peavad vastu ning siis tegelen oma hädadega edasi. Pööran aeg-ajalt pilgu naabritele, et ega keegi hakka ära vajuma, aga õnneks on nad rõõmsad ja kõik

korras.

Jõudes alla järve äärde, suundun Kaitseliidu telki, kus Kai oli valmis kriisivarusid tutvustama – sain seal oma esimese kogemuse. Alguses tundsin ennast kohmetult, sest mida ma ikka nii väga räägin, kui olla koos kogenud inimesega, kuid kohanesin ja leidsin oma koha. Mulle sobis lastega suhtlemine, üks väike tüdruk küsis, kas voldiku peal olev kaitseliitlane on pätt, sest ta nägu oli ära värvitud. Kui päev kella kolme paiku lõppes ja koju jõudsin, olid mu jalad villis ja paistes ning peale plätude ei läinud midagi jalga. Jaaniõhtu tantsud jäid seekord tantsimata, kuid seda kogemust ei vahetaks ma millegi vastu.

Minu kõige suuremad toetajad ja minusse uskujad olid abikaasa ja tütar. Aitäh neile!

 

Kai Kannistu

Olen uhke emana ja naiskodukaitsjana, et mul oli võimalus võidupüha paraadil sammuda ühises rivis koos tütrega ning Sakala ringkonna naiskodukaitsjatega. Oli raskeid momente (eelmisel õhtul proovides) ja eneseületamist, aga kõik koos saime hakkama! Üksteise märkamine ja toetamine, koos vastutuse võtmine ja kandmine on just meie organisatsiooni liikmetele omane. Võlurohuks oli külmasprei, mida kaaslased kuklasse ja varvastele piserdasid.

 

Võidupüha kui laul
Võidupüha kui laul

Las maailm muutub eemal sääl, 

siin hüüab kas või ainus hääl:

 

Tairi Lappalainen

Minu esimene paraad LNO-na (välisesindajate kontaktisiku ja saatjana) möödus sündmusterohkelt. Kui rootslased Viljandisse saabusid, oli meil aega maa ja ilm jalutada mööda võrratut Trepimäge ja lossimägesid. Pärast esimest koosolekut läks aga tempo käest ära. Selgus, et ma pean otsima neile relvad, kiirustama nendega koos sööma ja kui nemad juba marssima hakkasid, jooksin mina Trepimäest alla nende lipu järele. Selle kõige juurde käis veel tuttavate tervitamine, tribüüni värava juures tõlk olemine jms. Paraadi päev oli lihtsam. Rootslased tuli koos kõige vajalikuga juhatada õigeks ajaks õigesse kohta ja jälgida, et nad saaksid paraadi ajal piisavalt juua. Sellega läks õnneks. Ka paari pealtvaatajat sai vahepeal joodetud, et ka nemad vastu peaksid. 

Aga kõik need jamad olid seda väärt, kui paraadil tegi Rootsi liputoimkond võrratu möödamarsi. 

 

Kaisa-Helery Valge

Mul oli suur soov sellel aastal paraadil osaleda, aga elu paraku alati ei lähe nii, nagu me sooviksime. Kurb on küll, aga kuna oleme mõlemad abikaasaga Kaitseliiduga seotud, läksin temale kaasa elama. Endamisi olin rahu teinud mõttega, et füüsiliselt oleme küll eraldi isiksused, aga hinges oleme justkui üks – abikaasa osales justkui ka minu eest paraadil ja see oli nii uhke tunne, et pisarad olid rõõmust silmis.

 

Võidupüha kui laul
Võidupüha kui laul

Me Eestimaa jääb alles, jääb kallimaks kui kuld, 

kui alles jääb üks maja, aed, üks õu ja kodumuld.

 

Mari Mesipuu

See oli vist kiireim 24 tundi mu elus. Maakondade tuletoojad kogunesid 22. juunil kell 15 kultuuriakadeemia juures. Ja siis hakkas peale. Osalesime Viljandi kalmistul vabadussõjas langenute haudadel küünalde süütamisel, võidupüha hommikul lipuheiskamisel, võidusamba avamisel ning loomulikult paraadil. Sinna vahele ka paraadi proovid. Unetunde oli viis.

Saime omavahel tuttavaks ja nalja sai ka. Kui peaproovis libapresident meid tulega teele saatis, oli segadus, kuhu Küberkaitsekeskuse esindaja peaks saatma ning siis saatis ta küberruumi. President Karisel oli parem lahendus: "Vii see võidutuli oma üksusesse!" 

Ma olen väga uhke, et paraad just Viljandis oli ja mina tuletoojana osalesin. Paraad oli väga võimas ja naiskodukaitsjad nii ilusad. Ma olen väga tänulik, et mind sel aastal Naiskodukaitse poolt tuletoojaks valiti ja et Kaitseliidust koos Raivo Roosiga seda tegime. Milline kogemus!

 

Mariliis Tammeväli 

Olen erinevatel rongkäikudel osalenud, kuid see oli minu esimene paraad naiskodukaitsjana. Oli uhke tunne pidulik vorm selga panna, selg sirgu lüüa ja marssida võidupüha paraadil Eesti eest. Aga sellele eelnes meeletu töö ja harjutamine, sest ilma poleks kindlasti meie rivid nii sirged ja uhked olnud. 

Silmad on mul alati märja koha peal olnud, kuid ei arvanud, et paraadil osalemine silma märjaks võtab. Esimesed pisarad tulid siis, kui Vabaduse platsile jõudsime – süda oli uhkust nii täis! Hümni ajal püüdsin väga süveneda, et jumala eest nutma ei hakkaks, peaaegu õnnestus. Selleks hetkeks oli valusad jalad ja väsinud olek täiesti meelest läinud. Tänan toetajaid, kes rivistuse ajal vee, glükoosi ja külmaspreiga turgutasid. See aitas nii palju kuumale ilmale vastu panna ja rivis vastu pidada.

Kõige üllatavam oli ja selgeks sai see, et kuigi naised kannavad iga päev kingi, on need mõeldud ikka kõndimiseks, mitte seismiseks. Nii valusaid ja suuri ville pole mina oma elus jalgadel näinud! Õnneks uhkuse tunne vähendas oluliselt jalavalu.

 

Võidupüha kui laul
Võidupüha kui laul

Me Eestimaa jääb alles, 

kui jääb üks tänav veel, 

kus rattaid ruttab sõiduteel ja jalgu kõnniteel!

 

Tea Raidsalu

"Kas keegi oleks nõus minema evakuatsioonirühma vormis?" potsatab mõni tunnike enne paraadi peaproovi meie gruppi instruktor Pireti küsimus. Inimene teeb plaane, jumal juhib ja oma tulekust mitte ette hüüdev õnnetus on jätnud Võru karbis ühe koha tühjaks. Pean evakuatsioonirühma kuulumist auasjaks ning nõustun pikemalt mõtlemata jätma äsja triigitud valge pluusi riidepuule, tõmban selga sinise polosärgi, jalga mustad püksid ja pähe nokkmütsi. Kiire kontroll, kas on olemas nimesilt ja embleem õigel varrukal ning minek. Üks kõigi ja kõik ühe eest! 

"Tere, Võru! Sakala on kohal!" Kolin esimesest rühmast viimasesse, leian seal õige koha ja proovid võivad alata. Ega's midagi, rivi on ju rivi ning vasak-parem-vasak ikka sama. Pisuke meelde tuletamine on siiski: vabalt seis selles vormis ei ole põlve kõverdamine, vaid harkseis, parema käega haarad vasaku käe randmest ning kätepaar puhkab alaseljal. Neljapäeva hilisõhtuks saavad hajutatud kahtlused, kas ja kuidas mahub Vabaduse platsile tuhatkond inimest, käsklused on selged ja võib pidulikule päevale vastu minna.

Reede hommikul spordihoone juurde tõtates kohtan tuttavat, kes uurib uudishimulikult, miks ma sedasi riides olen, kas mulle ilusat musta vormi ei ole antudki. Hea võimalus teha selgitustööd, mis on Naiskodukaitse evakuatsioonirühm! Hiljem kuulen võrukate ja põlvakate käest, et meid olevat suisa välismaalasteks peetud, sest oleme teistsuguses vormis. Usutavasti on võidupüha paraad meid nüüd paremini ja selgemini pildile toonud.

Ja juba olemegi kaubamaja ees rivis, kõlavad käsklused ja marsimegi taktsammuga platsile. Uhh, kui ülev ja ärev tunne! Sõnavõtud, tervitused, pasuna- ja trummihelid läbiselgi kajakate kiljumisega. On palav ja jalad surisevad, kuid ei midagi ületamatut. Ja siis viib tee läbi linna järve äärde, saatjaks pealtvaatajate tunnustavad hüüded: "Elagu vaprad naised! Elagu ilusad naised!" See oli üks võimas päev! 

 

Maiki Imala

Sain endale väikestele varvastele villid nagu pontšikud, lasin neil ühe päeva laiutada, sest need olid nii mõnusad suured pallid. Kui peaproovist koju jõudsin, tegin meresoolaga jalavanni, määrisin Diclaci geeliga ja võtsin magneesiumitablette, et jalad järgmisel päeval vastu peaksid. See kõik näitab, kui vähe ma kontsakingi kannan. Külmageel, mida Piret lahkelt jagas, oli väga hea, jahutas mõnusasti. Marssides kuulen tagant reast: “Sul on samm vale!” Vaatan kõrvale, ette ja veel kõrvale. Aru ei saa, kuidas samm õigeks saada, proovin ühte takti minna ja siis veel ja veel. Lõpuks saan sammu õigeks ja kuulen sama: “Sul on samm vale!”  Vaatan Elerini ja Janet – samm täitsa õige! Lõpuks ei kuulanud tagant reast kostvat hüüet, sest marssisin eesolijate taktis ja tundus, et samm on õige. Vägev kogemus, kõik naised on nii ühtehoidvad ja toeks kõigile. Aitäh!

 

Merit Antonov

Uus ja teistsugune kogemus. Isegi läbi plaastri tuli varbale vill. Ju ikka mingi pinge sees oli, sest selle  langedes murdis tõbi mu maha.

 

Võidupüha kui laul
Foto: Jane Särg

Kui Eestimaa kutsub end kaitsema, 

tahame koos võidelda hoos tema armees!

 

Margit Kirss

Minu võidupüha muljed olid küll üsna ühesuunalised. Valmistasime sõdurisuppi ja olime arvestanud 800 inimesega. Võrdluseks – eelmistel aastatel oleme teinud suppi ca 300 inimesele ja seda on tavaliselt hulganisti järele jäänud. Supijagamine oli nagu maraton! Täpselt tunni aja jooksul lõppesid otsa lusikad, mis tähendas, et 800 inimest on supi kätte saanud. Umbes 100 portsjonit saime veel anda, aga selle söömisele, õigemini joomisele tuli läheneda loominguliselt. Kuna tunni aja jooksul suutsime 900 suud ära toita, siis peale söögialale kogunenud rahvahulga meil silmi muu jaoks ei jäänud. Tore oli siiski kuulda armsaid kommentaare eelmise päeva hommikusaate kohta – inimesed märkasid ja tundsid meid ära.

“Terevisioonis” osalemine oli meile suur au. Mina alustasin hommikul 3.30 sõira valmistamisega ja loomulikult oli esmakordne kogemus linnaparki maleva väliköök püsti panna. Veensime saatejuhte, et piiratud olukorras ja piiratud vahenditega on siiski võimalik väga head ninaesist pakkuda. Seekord oli menüüs suitsukoodi-läätsesupp, kodune leib kreemise sõira ja tomatitega ning magustoiduks rosinatega leivasupp. Saatejuhid usutlesid, kas me metsas teeme asju teisiti kui saates ja meie saime täie kindlusega kinnitada, et me päriselt ka pakume metsas nii head toitu.

 

Anneli Pevgonen

Paraadil osalemine oli veidi ärevust tekitav, samas põnev. Oli uhke ja austav kohustus marssida. Kaaslased olid sõbralikud, naerusuised ja abistavad, tundsin ühtsust ja toetust.

Paraadipäev oli pidulikult päikseline. Kajakate kisa, lennukite müra kui vabaduse hääl ja ergutushüüded Viljandi rahvalt jäävad helidena mälestustesse.

 

Võidupüha kui laul
Võidupüha kui laul

Üks kõigi eest, kõik aga ühe eest - 

see on deviis, mida armees teab iga mees. 

 

Mai Muttika

Kuna minule puhkpillimuusika ja marss tõesti meeldivad, siis tekkis küll ülev tunne. Olen palju-palju laulupeo rongkäigus kõndinud, kuid see rivi oli ja on midagi muud. Kuidagi tunned, et panustad rohkem Mõnele võib-olla ei meeldi käske ja korraldusi kuulata ja täita, aga minus tekitab sõdurlik ornung turvalise tunde. Seda oli pärast väga hea kuulda ja lugeda, et meie rivikarp oli väga korrektne ja olime lõpuni sirge seljaga selles kuumuses, kus minu kingad lihtsalt sulasid jalast ära. Ühtsuses peitub jõud! 

 

Pia-Eve Teder

Paraadile eelneval ööl nägin unes, et magasin täiega sisse ja ärkasin alles peale paraadi. Olin väga üllatunud, kuidas ometi!?

Ja järgmise öö unenägu oli jällegi paraadiga seotud, nägin et unustasin sukkpüksid maha, üritasin neid kodust ära tuua, aga aega jäi väheks.

Ise usun end olevat kohusetundlik inimene, aga miks need unenäod ilmuvad? Võib-olla ikkagi hirm, et midagi jääb tegemata, sest proovides ma ei saanud osaleda, kogu aeg oli midagi ees.

 

Krista Lillemäe

Minule oli see teine suur paraad – mõlemad sooja ilmaga ja erineva vormiga. Piduliku vormiga on väljakutset esitavam paraadil osaleda. Ülihea mõte oli külmasprei kuklasse laskmine. See on olnud ja oli ka nüüd üllatus, kui palju pealtvaatajaid oli peaproovi ajal, rääkimata põhisündmusest.

Meil on ikka väga äge Kaitseliidu ülem – nüüd siis kindralmajor Riho Ühtegi – nagu naerupall!

 

Võidupüha kui laul

Me Eestimaa jääb alles, ta jäädavalt on prii.

Kui mõtlete kõik samuti ja ikka ainult nii!

 

Anne Anton

Osalesin paraadil esimest korda. Muljed on ülevad. Mõtlesin küll, et ah, mis seal siis on, paraad nagu paraad ikka!  Aga ei, vorm juba tekitab uhke ühtekuuluvustunde. Kõik koos – väga vägev! Kõiki osalisi koos nähes tekkisid küll ärevuse judinad. Positiivselt. Kõige rohkem olin ärevuses, kui marssisime tribüüni eest läbi. Jälgisin pingsalt, et samm sassi ei läheks ega koperdaks. Marssides paar korda küll jalg vääratas, oleks peaaegu kukkunud. Pinge oli peal. Enda arvates oli mul küll naeratus näol, aga lapsed ütlesid, et olin tõsine – ju siis asjalik ja tähtis. 

Pärast proovi said jalgadele osaks spaaprotseduurid. Jalad said vatti, pole pidanud pikalt ühe koha peal seisma. Sellele vaatamata järgmisel hommikul kingi jalga pannes oleks soovinud number suuremaid jalanõusid. 

Taustajõud olid meil igati tasemel. Sebisid meie ümber kui usinad sipelgad. Hoidsid meid ja hoolitsesid meie eest. Tõesõna: olime hoitud! Väga super tiim! Lahedad, toimekad ja tegusad naised, teiega läheks luurele küll!



FastLion CMS

Võidupüha kui laul

Võidupüha kui laul

Meil öelda on toost, daamid ja härrased, meil öelda on toost, daamid ja härrased! Jane Särg Naiskodukaitsjad on võimsad! Kõik, mis ette võetakse, seda tehakse ülima põhjalikkusega Au oli kõigiga uhkelt marssida võidupüha paraadil Viljandis ja näidata, kui tegijad on naiskodukaitsjad Sel aastal oli võidupüha pealinn Viljandi, mis tõi suure peo meie oma õuele. Et see ei ununeks, võtame appi Erich Kõlari loodud teksti laulule “Me Eestimaa jääb alles” ja elame veel kord läbi ettevalmistused, pidulikud sündmused, järelkajad, unenäod ja tundehetked.

Võidupüha kui laul

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse