Üle Soome lahe sõpradele külla: mälestus- ning meeldetuletusretk

Tuusulas asub Lotta Svärd Fondi (Lotta Svärd Säätio) muuseum, kuid tavapärasest muuseumist meie mõistes ollakse üsnagi kaugel. Muuseum kahes majas, üks neist on kahekorruseline uhke tornikesega puitmaja ja teine väiksem ühekorruseline hoone. Mõlemas hoones on rohkete originaalesemete, fotode, maalide ja seletustega ekspositsioon. Väiksemas hoones tutvustatakse lotade tegevust Talve- ja Jätkusõja ajal. Muuseumi juurde kuulub ka ajastuhõnguline kohvik, mis töötab samuti lotade fondi eestvõttel.

Lotade ja muuseumi ajaloost

Lotad olid kahe maailmasõja vahelisel ajal ja Teise maailmasõja päevil Soomes naisi ühendav riigikaitseline organisatsioon, mis sai paljuski eeskujuks 1927. aastal loodud Naiskodukaitsele. Tänapäeval ei ole Soomes Lotta Svärd’i tegevus samadel alustel taastatud. 1944. aasta hilissügisel esitas Nõukogude Liit nõude keelamaks nii lotade kui ka Soome kaitseliidu (Suojeluskunta) tegevuse. Lotade juhtkonnal õnnestus päästa osa organisatsiooni varadest ja nii loodi 1944. aastal tänapäevase Lotta Svärdi Fondi eelkäija, mille põhitegevuseks sai rindelt jm tsiviilellu tagasi pöörduvate lotade  toetamine: neile töö- ja elukohtade muretsemine, koolituskulude katmine jne.

1990. aastate alguses, kui ka Soomes julgeti jälle avalikult lotade liikumisest kõnelda, loodi muuseum, et ühiskonnale selle organisatsiooni ajalugu meelde tuletada ja lotade panust tutvustada. Muuseumist üle tee Tuusula järve ääres  on majake, kus nüüdseks juba eakad lotad end linnasaginast välja puhata saavad. Loomulikult võiksin jätkata oma kirjatükki balzaciliku kirjeldusega meie laevasõidust ning majast, kus me ööbisime, aga reis üle lahe sundis hoopiski arutlema Naiskodukaitse eesmärkide ning ülesannete teemal.

Tuusulast võiks eeskuju võtta

Esmane tähelepanek on see, kuidas ajalugu ning soov midagi korda saata, on pandud majanduslikult teenima. Nii muuseum kui ka kohvik on sisemiselt ja välimiselt lotalikud, see tähendab nii ekspositisioonis kui ka kohvikus ajastule vastavat õhkkonda. Muuseumis on müügipunkt, kus müüakse lota sümboolikaga, aga üldisemalt ajastuhõngulisi suveniire, tarbeesemeid (saunalinad, kohvitassid jne), postkaarte, raamatuid jne. See kõik teenib lotade fondi huve majanduslikult.

Siin peakski olema valdkond, mille üle võiks Naiskodukaitses natukene mõtiskleda: kuidas saaksime panna oma organisatsiooni tegutsema majanduslikult, toetada ennast ise, et mitte sõltuda ainult maksumaksja rahakotist? Enne Teist maailmasõda oli Naiskodukaitse isemajandav organisatsioon, kelle kohustuseks oli ka Kaitseliidu majanduslik toetamine toitlustuse ja varustuse alal. Kuhu on kadunud samasugune majanduslik mõtlemine tänapäeval?

Ka tekkis juba reisi ajal ja selle järel mõtteid Naiskodukaitse ajaloo sälitamise osas. Meie liikmete seas on mitmeid ajaloolase eriharidusega inimesi, aga miks me ei väärtusta väljapaistvalt ega paku seda ajalugu avalikkusele nii nagu lotad? Kus on praegu paar aastat tagasi Eestis ja mujalgi rännanud näitus „Õed Soome lahe kahelt kaldalt“? Ega ometi kuskil kontoriruumis kokkupakitult? Kas ei võiks taastada ilmeilusat helesinist NKK kohviserviisi? Seda oleks suurepärane kasutada kingitusena ja kindlasti leiduks inimesi, kes oleksid huvitatud selle soetamisest hinnalise rariteedina. Kas poleks ka aeg mõtelda ülevaatliku ja põhjaliku ajalooraamatu peale, mis tutvustaks Naiskodukaitse elu ja tegevust enne Teist maailmasõda ja taastatud Eesti Vabariigis? Kuidas, millistel alustel, milliste vaevade ja rõõmudega  Naiskodukaitse ikkagi enne Teist maailmasõda toimetas? Tuntud faktid ja seigad korduvad kirjutisest kirjutisse, aga süsteemi teadasaamiseks tuleks arhiivis ja raamatukogus põhjalikku uurimistööd teha.

Naiskodukaitse mainest

Kolmas mure, mis südamesse kriipima jäi, on meie eesmärkide teadvustamine ühiskonnale. Hiljutisel meie jaoskonna koosistumisel tuli jutuks, et võidupüha paraadil Naiskodukaitse marssimist nähes olevat väljendatud üleolekut, et „ah, mis need naised, mis need ka suudavad“. Aga kas me oleme ikka teinud kõik, et ühiskonnal oleks aimu meie organisatsiooni põhieesmärkidest ja –tegevusest ning austust selle vastu?

Naiskodukaitse on eelkõige ühiskondlik organisatsioon, kus ma ei saa ega ei tohi küsida endalt, mida on Naiskodukaitse mulle  andnud, vaid pean küsima, mida mina olen andnud Naiskodukaitsele, Kaitseliidule ja selle kaudu ühiskonnale? See on Naiskodukaitse põhimõte. Me teeme seda. Aga kas piisavalt? Kas me teeme kõik selleks, et tänaval Naiskodukaitse vormi kandes inimesed meile mitte imestuse ja üllatuse, vaid austusega otsa  ja järele vaataksid?

80 aastat tagasi oli tollane Naiskodukaitse esinaine sunnitud liikmeid korrale kutsuma liigse vormi kandmise eest.  Helesinine kleit ja kahe kollase triibuga müts pidid teenima ülesannet, aga mitte jalutuskäiku linnas. Kas oleme ka tänapäeval nii uhked oma kuuluvuse üle Naiskodukaitsesse, oleksime valmis panema ülle musta pintsaku ja helesinise siduse selleks, et minna poodi?