Meenutusi vanaisalt

Taat tõusis järilt, valas pliidiserval soojas hoitud kannust aurava pärnaõietee plekkkruusi. Istus toolile, mis tema raskuse all kägises. Taha kambrisse oli alati kosta kui keegi sellele toolile istus. Hallid silmad suunatud aknast paistvale lipumastile. "Vanasti kirjutati tarku ja kavalaid asju ridade vahele. Nende üleskoukimine oli omaette mõnu. Nüüd on see ära jäänud. Lahmitakse kõigile kaigastega presidendist alates....Kas need ajad muutuvad? Kas need poisid on vaprad ja tugevad?...Isamaa rüppe..." Põksuv rind sai temast võitu. Ta nuttis. Sõrmenukid valged ajas ta käe rusikasse. Need pildid, mida ta suletud silmadega üha uuesti näeb, tekitavad  midagi. Midagi, mis jäi mitmekümne sügise, talve, suve ja kevade taha. See on tema rääkimata lugu.

"Näe, siin on naaber talu Mihkel, kellega ma koos jõekäärus kalal käisin...",ulatas tuhmi foto, millelt nägu oli vaevu tuntav. "Tema jäi sinna..." Vaikus. "Kas Sa armastad, austad ja hoolid oma kodumaast, et võiksin leida Sinu silmist pisara? Siiralt, laps ..ma soovin, et saaksid surmani kalliks pidada...sinimustvalge ja sooja leiva lõhn. Ilusaim heli on koduväraval ja värisevad haavalehed toovad iga aasta tagasi nooruse. Oled märganud, aida juures kasel on leinast oksad maas, Mihkli istutatud..." Lauale pandud külm hundijalavesi, kuum kartul soolalihaga, soolasilk ,koduvõi..."Noh, tütreke hakkame siis sättima!"

Palju õnne EESTI!!