Kevadpühad Pala moodi

Päevale kohaselt asusime kõigepealt munade värvimise juurde. Esiemade kombekohaselt oli selleks varutud kotitäied sibulakoori. Sekka võis puistata piparmünti, tilli ja teisi põnevaid taimi. Triibu-sõbrad kerisid muna ümber ka nööri, et sellega oma muna eriliseks võluda. Kuna tavaliste sibulakoortega olen ennegi kätt proovinud, siis seekord sain võimaluse katsetada, mis tooni saan punaseid sibulakoori kasutades. Riidelapp munale ümber, peremärk või nimi äratundmiseks peale – ja jäi üle vaid ootusärevalt tulemus ära oodata.

Teine töötuba oli minu jaoks seni täiesti müstilise ja kättesaamatu kunstina tunduv salvrätikute voltimine. Õpetajaks kutsutud Moonika juhatusel aga suutsid isegi minu sõrmed kokku voltida nii tasku noa ja kahvli peeneks paigutuseks, aga ka lille, lehviku, Sidney jt toredad salvrätikujud. Mitme kujundi puhul pidi parem tulemus olema riidest servjette kasutades. Igal juhul tuleks seda kunsti ikka aktiivses näpumälus hoida ja kodus rakendama asuda. Lohutav oli samas tõdeda, et ka juhendaja ütles, et iga kord tuleb uuesti meenutada, kuidas täpselt teha tuli ja ilmunud on ka mitmeid raamatuid, mille abil õpitud oskusi uuendada saab.

Pere pisimad said lisaks eelnimetatud näpuharjutustele teha värvikirevaiks ka plastist mune, mille puhul ei olnud katkimineku ohtu ja sai oma kunstimeelt kõigi vikerkaare värvidega väljendada.

Töötubade vahepeal sai keha kosutada maitsva munavõi ja kiluga, moosisaia või maitsva koogi ja kohviga. Toimekas ja tore ennelõuna ühesõnaga, võikski siinkohal lõpetada.

Aga kus sa sellega – unustasin, et me olime ju tulnud Pala kultuurimajja mitmekülgselt võimekate daamide juurde. Nii palutigi meid ühel hetkel suurde saali, kus – üllatus, üllatus, algas näidend, kostüümides ja puha! Eriti tore oli see, et meid, kaugelt Tartust tulnuid ei oodatud lihtsalt etendusele kaasa elama, vaid ka osalema – olgu siis ühislaulu kaudu või siis kasvõi vaikiva, kuid väidetavalt kandva rolli kaudu kännu või puuna nagu Piret ja allakirjutanu :). Näidend ise oli lustlik jäneselugu, mida ümber jutustama siinkohal ei hakka – kes tuli, see nägi.

Järgnes hoogne jenka, kus jäneste eestvõttel nahk märjaks tantsiti. Ja veel sellegagi polnud eeskava veel läbi! Pisut keha kosutatud, algas suur munaviskevõistlus, mille käigus algul meetriselt vahemaalt, lõpuks aga teisest saali otsast partnerile muna tuli kätte visata. Nii kui asi käppa sai, muutus tehnika – ülalt- ja altvisked, kuulitõuke-tehnikas ning kõige lõbusam muidugi – jala alt. Toitlustusgrupi ning hügienistide südamerahuks olgu siinkohal kinnitatud, et munad olid plastmassist, nii et viske äpardumisel ei tekkinud Pala kultuurimaja põrandale ega ka inimestele suuremat kahju!

Selle lõbu ja tralli finaaliks olid ka meie munad keenud. Oli põnev enda oma lahti harutada, et avastada, milline tulemus saadi. Kõik olid tõepoolest erilised ja imelised munakaunitarid, mistõttu suurt koksimisvõistlust ei tulnudki – kõik soovisid enda muna koju imetlemiseks kaasa võtta. Igatahes oli tõeliselt tore ja meeleolukas kevadpüha. Aitäh teile, toredad Pala naised, meid kutsumast-kostitamast-õpetamast-tantsitamast-inspireerimast! 

Fotod: Eva Nessler