Pärnumaa lipuga sai täis sümboolne ring

Minust sai Pärnumaa ringkonna naiskodukaitsja 2009. aasta lõpul ja tõsisem ringkonna lipu tegemise mõtte kandmine sai alguse 2010. aasta lõpul, kui Lääne ringkond sai oma lipu. Juhtide õppepäevade ühises lõunalauas märgiti ära, et pärnakad on jälle viimased – pole teil instruktorit, pole teil lippu. Mitte et need asjad käsikäes käiksid, vaid me tõesti olime ainsad, kellel kumbagi ei olnud.

Igal asjal võib olla idee toetajaid, kuid igal ideel peab olema keegi, kes hakkab ära tegema. Alustab kusagilt otsast. Meie lipp oligi vist jäänud selle taha, et polnud seda otsast alustajat, mõte ju meeldis kõigile ringkonna naistele.

3. juunil sai see kena mõte, mille olid Sakala ringkkonna naised 5 aastat varem algatanud,et igal ringkonnal võiks oma lipp olla, reaalsuseks. Lipule lugesid õnnistust Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann ja õpetaja Eduard Kakko. Lauluga „Eesti muld ja Eesti süda“ esines kodutütar Eliise. Naelad lõid lippu malevapealik major Mehis Born, ringkonna esinaine Maie Pitsal ja „otsast alustajana“ mina.

Kiriklikule osale järgnes rongkäik Lydia Koidula ausamba juurde, kus istutasime Lydiale lille ning soovijad said lugeda Naiskodukaitse esinaise Airi Neve eestlugemisel tõotust. Koidula ausamba juures on naiskodukaitsjad käinud ka minevikus pärgi asetamas. Nimelt 1937. aastal toimunud Naiskodukaitse ülemaalisel VI suvekursusel Pärnus.

Ühelt pidupäevalt ei puudunud ka suupisted ja tort, sest külalisi oli saabunud ka teistest ringkondadest. Külalistena olid kohal ka kaks eakat vanadaami, kellest üks oli olnud kunagi naiskodukaitsja ja teine kodutütar.

Me olime küll viimased, aga mõnikord on ka viimane nii uhke ja kaunis olla.