Kodutütrest Karolinest sirgus naiskodukaitsja

Karoline sõnul teadis ta Naiskodukaitsest juba varemgi, kuid see teadmine ei olnud väga suur – täpselt nii palju, kui kodutütarde juhendajad koostööd organiseerisid. Praeguseks ei ole Karoline enda sõnul veel midagi Naiskodukaitses teha jõudnud ja ta arvab, et edasised plaanid ning erialavalik tulevad jooksvalt.

Vabal ajal käib Karoline tööl, tegeleb jõudumööda laskespordiga ning loob põhja tulevaseks eluks. Tema soov on pärast gümnaasiumi lõpetamist astuda ajateenistusse – kindla eesmärgiga selle kogemuse baasil hiljem oma valitud kooli kandideerida.

Teistele naistele ütleb Karoline kindlalt: „Riigikaitselisse organisatsiooni kuulumine annab ühele naisele julgust olla tema ise, uusi tuttavaid, uusi vaateid elule. See annab naisele võimaluse panustada oma kodumaa kaitsesse. Ta saab tunda ennast julgemalt, teada, et tema on valmis. Ta saab ise aidata kaasa ja toetuda teistele, ilma et ta sõltuks täielikult teistest. See on see ühtsustunne, mis sa saad koos teistega tegutsedes. Sa leiad ka vabaduse enda jaoks, rakendades oma huvisid ja andeid, asju, mida tavaliselt ei pruugita kasutada. Õpitakse ületama ennast, usaldama oma kaaslast igas olukorras. Hakatakse nägema asju rõõmsates toonides. Elu saab värvi ja see värv tuleb sellest, et oled väljas oma rutiinist. Kõik on eriline. Seda võiks nimetada õnneks või vähemalt oleks see üks osa tundmatu õnne valemist. Seal on nii palju asju.“