Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“ Eili oma vanaisale: „Ma „Võitjate üle kohut ei mõisteta,“ ütleb Naiskodukaitse ajalookomisjoni esinaine Eili Erg, „aga võitjate ja kaotajate kaardid võidakse ajaloo poolt ootamatult ümber jagada. “ (Foto: Kadi Trepp) Ajalugu Tähtpäevad ← Eelmine Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlusele ringkonna au kaitsma Järgmine → Naiskodukaitsjad Airi Tooming ja Leane Morits pälvisid riiklikud autasud Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“

Elina Tamm (end. Aslett) 18. juunil 2022

„Võitjate üle kohut ei mõisteta,“ ütleb Naiskodukaitse ajalookomisjoni esinaine Eili Erg, „aga võitjate ja kaotajate kaardid võidakse ajaloo poolt ootamatult ümber jagada.“

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Eili Erg ja loo autor leinapäeva eelõhtul, 13. juunil 2022. Eili kannab kleiti, mis on õmmeldud Naiskodukaitse 1930.-te aastate vormiriietuse järgi. Eili kõrval on foto tema vanaisast Lembitust ning ta hoiab käes ühte vanaisa poolt Siberist kodumaale saadetud joonistust. Elinal on käes oma maakodust korjatud meelespead, mille üks vanu rahvapäraseid nimesid on äraunustamind-lilled. „Laigulisuse jätsime seekord sisemusse varjule,“ nendib Eili, viidates laigulisele välivormile, mida naiskodukaitsjad tihti kannavad. Naiskodukaitsjad on kanged naised mis tahes riietuses ja täidavad auga mis tahes rolli! (Foto: erakogu)

Vahel väidetakse, et vabadust ja iseseisvust väärib see (inimene või rahvas), kes on valmis nende eest võitlema, neid kaitsma. See on kindlasti vähemalt osaliselt tõsi, ent mõnikord jääb vaprusest ja võitlusvalmidusestki väheks – siis, kui jõudude vahekord on karjuvalt ebavõrdne. Üksikisik ei suuda ju tavaliselt seljatada süsteemi ega väikeriik suurriiki, mis on otsustanud temast teerullina üle sõita. Väikesed jäävad sageli suurte võimumaania atakkide käigus hammasrataste vahele, sunnitakse kahurilihaks, litsutakse putukatena laiaks. Ent kui sa ei alistu ka lootusetuna näivas olukorras, siis võib sinust saada legend – majakas, mille järgi siht seada.

 

Eili emapoolne vanaisa Lembit oli üks selline vapper ja alistumatu mees. Eili pole oma vanaisaga kunagi kohtunud. Isegi tema ema Elle ei näinud kunagi oma isa. Lembit suri nimelt enne Elle sündi, 34-aastasena, Siberis asumisel olles. Aastatepikkuste uskumatute vintsutuste kiuste jõudis ta ära oodata naise, kellega kirjade vahetamine oli kaheksa aasta jooksul hoidnud alal tema elutahet, ning temaga abielluda. Poolteist kuud hiljem ütles ta süda üles. See vapper naine, Rahel, kes oli teda kõik need aastad kaugel Eestis oodanud ja oma armastusega elus hoidnud, naasis mõni kuu hiljem Eestisse, teadmata, et ta ootab last.

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Rahel ja Lembit Siberis Kiner-Salas 31. augustil 1955, päeval, mil nad abiellusid.(Foto: erakogu)

… 1921. aastal sündinud Lembit oli „ärahellitatud“ poiss, kelle ema Pauliine Kiviselg pidas muuhulgas Rapla raudteejaama kohvikut ning kellel olid „bonned“, jutustab Eili. Helge peaga poiss õppis Tallinna Tehnikumis inseneriks. … Algas sõda. Lembit mobiliseeriti Natsi-Saksamaa sõjaväepolitseisse otsima ja üles andma Eesti noormehi, kes hoidsid Saksa mobilisatsiooni eest kõrvale. Lembitule oli selline tegevus sügavalt vastumeelne ning ta keeldus selles osalemast, mispeale ta anti sõjakohtu alla ja viidi Berliini. 1942. aasta jõulude aegu õnnestus tal vahi alt põgeneda ja ta tuli jalgsi Eestisse tagasi. Kuna Eesti ei tundunud talle tol ajahetkel turvalisena, pages ta Soome, liitus soomepoistega ja osales radistina Jätkusõjas.


Lembitu ema Pauliine ja õde Roosi põgenesid 1944. aastal Nõukogude võimu hirmus USAsse.


Lembit naasis aga II maailmasõja lõpuks Eestisse ja osales soomepoiste pataljoni koosseisus Sinimägede lahingutes. Pärast sõda, 1945. aastal, läks ta tööle Ilmarisse. Ühel päeval tulid tehasesse NKVD mehed, otsides temataolisi ’riigivastaseid’. Lembit, kes viibis kõrvaltoas, hüppas aknast välja ja põgenes. Ta läks Kaiusse ja liitus seal Eerik (Erich) Varraku metsavendade grupiga.


Vahel käisid metsavennad ümberkaudsetes taludes abitöid tegemas. Veakru (Wiakaru) talus kohtus Lembit metsavendadele piima jagava Raheliga (s. 1928), kes oli tollal alles koolitüdruk.


1946. aastal anti Eerik Varrak üles ning tema ja ta vend lasti oma kodutalu õuel maha. Nende grupi distsipliin langes sealtpeale. Kui nende punkrile haarang tehti, jäi ellu üksainus grupi liige – Lembit – kes oli küll saanud kuuli jalga. Ta viidi Patarei vanglasse. 1947. aastal saadeti Lembit Siberisse. Järgnesid pikad lohutud aastad erinevates vangilaagrites. Elutahet aitas alal hoida kirjavahetus kodumaa inimestega. Ent seegi oli keeruline ettevõtmine, sest vangilaagritest oli lubatud aastas välja saata ainult kaks (!) kirja ning vaid vähesed olid valmis Eestist vangilaagrisse kirju saatma, kuna see pani neile endale peale Nõukogude re¾iimi suhtes ebalojaalse inimese pitseri… Veakru talu rahvas jäi viimaks Lembitu ainsaks pidepunktiks Eestis – nad mitte ainult et tõstsid oma kirjadega tema moraali, vaid sõna otseses mõttes hoidsid teda elus, saates talle toidukraami ja Siberi külma eest kaitsvaid riideid. Peagi võttis sidepidamise osas ohjad enda kätte Rahel, tütarlaps, kes oli näinud Lembitut vaid korra oma talu piimakambris. Noormehed, kes Eestis tema ümber tiirlesid, ei suutnud Raheli silmis võistelda selle vapra haritud noore mehega, kes oli tuhandete kilomeetrite kaugusel vangis.


Lembit leidis viise, kuidas smugeldada laagrist välja tunduvalt rohkem kirju kui kaks tükki aastas. Rahel hoidis kõik tema kirjad alles ning tütretütar Eili on nüüd need paigutanud suurde kausta, igaühe eraldi kilesse. Need kirjad on tema perekonnareliikvia ja, nagu ta ütleb, võiks ta neid lugema jäädagi. Kirjadest saab teada palju Lembitu elu ja Nõukogude vangilaagri elu-olu kohta. Näiteks saab sealt teada, et ta püüdis vähemalt ühel korral päevas – õhtul – süüa kõhu täis, sest tühja kõhuga magama minnes tuli surmahirm peale. Ent neist kirjadest saab lugeda ka filosoofilisi mõtisklusi maailmaasjade kohta ning selle kohta, kuidas dramaatilised elusündmused panevad inimese oma maailmavaadet ümber hindama.


Vangilaagrites veetis Lembit seitse aastat. Muuhulgas viidi ta BAMilt üle Magadani vasekaevandusse, kuhu saadeti üldiselt ainult need, kes olid jäänud nii nõrgaks, et nende peatne surm oli üsna kindel. Lembit jäi seal aga ellu. Seoses tema üleviimisega ühest laagrist teise ei õnnestunud Rahelil ja ülejäänud Veakru talu rahval Lembitule aastatel 1950-1953 ühtegi kirja kohale toimetada ning neil aastatel ei kuulnudki Lembit neist midagi… Peagi pärast Stalini surma, täpsemalt 1954. aastal, vabanes Lembit vangistusest, ent temast sai sealtpeale n-ö vabakäiguvang, sunnismaine, kes ei tohtinud Eestisse naasta. Suhtlus Veakru inimestega aga taastus.

 

Lembit ja Rahel pidasid teineteisest väga lugu, nagu annab aimu kas või see, et Lembit kõnetab neiut oma kirjades lõpuni Teie-vormis. Nende vahel olid kujunenud välja nii tugevad tunded ja selline pühendumus, et 1955. aasta jaanuaris nad kihlusid. Selleks saatis Lembit Raheli nooremale õele Ruthile nutikad juhised, kuidas anda tema väljavalitule sünnipäeva õhtul üle eraldi panderolliga saadetud õnnitluskaart koos selle vahele peidetud sõrmusega. Rahel tegi kõik vajalikud ettevalmistused ning kolis suvel oma kihlatu juurde Siberisse, kusjuures teekond sinna võttis tal rongide ja laevaga aega terve kuu. Augustis nad abiellusid.

 

Poolteist kuud hiljem võttis Lembit üksi jalgsi ette pikema teekonna, et asju ajada, ja jäi kadunuks. Ta leiti mõne päeva pärast surnuna. Levisid jutud, et teda rünnati ja ta tapeti, ent tema surma tuvastanud arsti sõnul oli Lembitul siiski ’lihtsalt’ süda üles öelnud.

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Raheli kiri, milles ta teavitab oma Eestisse jäänud peret Lembitu surmast (18. oktoober 1955).

Mõne kuu pärast õnnestus Rahelil, kes oli üheainsa aasta jooksul jõudnud kihluda, sünnimaast kaugele kolida, abielluda ja lesestuda, tagasi Eestisse tulla. Ta ei tulnud aga üksi. Sel saatuslikul 1955. aastal, mil tema elus juhtus nii palju, oli ta nimelt ka rasedaks jäänud.

 

Ameerikasse põgenenud Pauliine ja Roosiga ei õnnestunud Eestisse jäänud pereliikmetel enam kunagi kontakti saada.

 

Lembitu ja Raheli lugu on nagu Koidu ja Hämariku lugu. Lõputu igatsus ja ootus… Aga nad jõudsid üksteist ära oodata. Jõudsid abielluda. Ja sellest üürikeseks jäänud abielust jõudis tulla siia ilma tütar Elle, kelle tütar Eili koos oma tütre Emiliega on nüüd naiskodukaitsjad ja hoolitsevad selle eest, et hoida alal mälestust vankumatust ja ustavalt armastavast (vana)vanaemast ning vaprast (vana)vanaisast ja kanda edasi neilt päranduseks saadud surematu lootuse ja alistumatuse lippu. Näiteks paaril viimasel aastal on Eili omandanud vanaisa Lembitust inspireerituna radisti ettevalmistuse. Ning kõik oma vanaisa ja vanaema looga seotud kirjad, mis on säilinud, on ta ümber kirjutanud ja avaldanud Facebooki lehel „Kirjad kiviselt seljalt“.


Eili on nüüd Naiskodukaitse ajalookomisjoni esinaine ja samuti Saku jaoskonna esinaine ning üks 14. juuni leinapäeval läbiviidava mälestusürituse „Ma ei unusta Sind!“ eestvedajatest. Esimest korda viidi see Kertu Kekk-Reinholdi ideest sündinud üritus Saku naiskodukaitsjate poolt läbi Saku raudteejaamas aastal 2019, mil 14. juuniks seoti raudteejaama postide külge leinalindid, mälestamaks 1941. aastal tol kuupäeval läbi viidud juuniküüditamise umbes 10 000 ohvrit, aga ka kõigis teistes repressioonides kannatanuid. Järgmisel aastal liitus üritusega Naiskodukaitse Rapla ringkond. 2021. aastaks, mil juuniküüditamisest möödus 80 aastat, oli raudteejaamades toimuv üritus „Ma ei unusta Sind!“ juba üle-eestiline. Tänavu, 2022. aastal, toimus „Ma ei unusta Sind!“ samuti kogu Eestis. Kokku 70-sse raudteejaama seoti mälestuslindid 326 laternaposti külge.

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Mõned „Ma ei unusta Sind!“ mälestusüritusel osalenud 13. juuni õhtul 2022 Balti jaamas – ühes 70-st Eesti raudteejaamast, kus Naiskodukaitse eestvedamisel seoti leinapäevaks postide külge lehvima leinalindid. Me ei unusta ajaloo õppetunde ega inimesi, kelle elu võttis totalitaarre¾iimide inimsusvastaste mängude tõttu traagilise pöörde! (Foto: Kirstin Raudsepp)

Linte ei seota postide külge lehvima mitte üksnes neis jaamades, mida läbisid õnnetuid oma kodudest välja kistud inimesi kaugele külmale maale vedavad loomavagunid – mõnesid neist jaamadest ja raudteelõikudest pole enam alleski. Inimesed kõikjal Eestis on selle üleva algatuse osas solidaarsed ning edaspidigi on kõik Eesti raudteejaamad oodatud 14. juunil toimuva mälestusüritusega liituma.


Me ei tohi unustada mineviku tragöödiaid ega kaotada valvsust, sest kõik uus siin ilmas kipub olema hästi unustatud vana. Inimloomus on visa muutuma, ja ajalugu kipub korduma. Jah, meie esivanemad kannatasid rängalt ja neid arvati kaotajate kilda, aga kui meie oleme tänu nende kannatustele ettenägelikumad, otsustavamad ja kokkuhoidvamad, kui me muidu oleksime olnud, siis on nende vaprus teeninud head eesmärki. Siis on osad saatuse kaardimängus vahetunud ja hoopis nendest, meie majakatest, on suures plaanis saanud võitjad.

 

Eili vanavanemate lugu on üks paljudest ajaloo keerdkäikudele jalgu jäänud eestlaste lugudest – ühtaegu erakordne ja oma ajas paraku ka mõnevõrra tüüpiline. Igaüks meist, kelle soontes voolab tilgakegi eesti verd, on väga vaprate inimeste järeltulija ja kannab endas edasi ellujääjageene. Mäletagem oma pere lugusid ja oma vapraid esivanemaid, ning tehkem neile au!

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Katke Lembitu kirjast Rahelile 28. juulil 1949.

Väljavõtteid Eili vanaisa Lembitu kirjadest aastatest 1948-1949:
„Mul on kaks võimalust – a) paluda ja nuruda, et oma jõudu kuidagi säilitada, selle tagamõttega, vaikse lootusega, et peatselt midagi juhtub ja segases olukorras nõrkadest ei hoolita. B) ajada selg sirgu, pista kerjamises ettesirutatud käsi uhkelt tasku, ja lasta vaid saatusel lükata, pikaldaselt hääbuda, langeda massi tasemeni, libiseda sellest veel allapoole – edasi – ei tea.


Vaid armastus ja viha hoiavad mind praegu püsti, armastus oma ema ja ehk veel kellegi vastu (väga segane tunne mul) ja viha mind ümbritseva lolluse, mõtlematuse, ükskõiksuse, väikluse, kadeduse ja kiusamise vastu. Vaid viha selliste omaduste vastu on hoidnud mind kõrgemal, pole lasknud langeda ühele tasemele, sest ümbritsevad näited on liig vapustavalt hoiatavad.

Elu alalhoiu instinkt oli see mis tollal pani inimesed liikuma, ja paneb ka praegu. Jah – ei leidnud – võibolla ei osanud õieti näha, võibolla ei suuda ma üldse hinnata Tõde-Mehisust-Sõprust, sest – võib olla, minus eneses pole neid. Kes teab?!
Praegune, isoleeritud olukord, on parimaks kooliks nende kolme faktori seisukohast. Siin, kus kaasmaalasi on vähe, peaksime – Teie kindlasti arvate nii – olema kõik kui üks mees – toetama teineteist jõudumööda. Ei! Igamees hoiab oma kotist kinni, saagu naabriga mis tahes! Kurat teab, kõik on selline pudru ja kapsad, et ära hullemat otsi – mõttelises osas. Näis, kas algav seitsmik toob selguse?! Kui Jumal tahab.

Vahepääl tapisõidud täiskiilutud loomavagunis, algul külmetades, külma tõttu magamata, hiljem tapvas kuumuses ihualast, kus polnud niipalju ruumi, et oleks saanud jalgu sirutada, kõnelemata magamisest. Siis jaotuspunktid, suured meestehulgad ja kaugeltki mitte pühapäevakooli õpilased, kõhutühjus jne, ning kõige selle tagajärg on võrdlemisi halb, – olen räbalapundar – ilma igasuguse euroopaliku riideesemeta.

Kuid parata pole midagi, peab katsuma vastupidada, on vaid veel soov näha oma Ema. Fakt on, et pidev alatoitlus mõjub pikapeale ka ajutegevusele, ilmneb tahestahtmatu „tuhmumine“. Tahaksin nagu kirjutada mõjusaid, südamesseminevaid sõnu, kuid hiljem selgub, et kogu kirjutis on kuidagi hall, ilmetu. Miks nii? Seepärast, et kogu aeg on mõte seotud tolle kõige proosalisemaga, toiduga.
Siiagi on ulatunud kuuldused suurest küüditamisest, palju vist pole enam kodumaale jäänud eestlasi. Aeg on selline!

 

Tahaks inimeste juurde keda võin omasteks ja kalliks pidada, keda tahan südamest tänada. Kui Taevataat tahab, tuleb seegi päev kord!
– 8 aastat – veel!!?“

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Lembitu kiri Siberist Eestisse Rahelile 18. märtsil 1955. 1. lk
Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Lembitu kiri Siberist Eestisse Rahelile 18. märtsil 1955. 2. lk
Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“
Leinalint tekstiga „Ma ei unusta Sind!“13. juuni 2022 õhtul Paldiski raudteejaamas. (Foto: Kadi Trepp)

FastLion CMS

Eili oma vanaisale: „Ma

Eili oma vanaisale: „Ma

Eili Erg ja loo autor leinapäeva eelõhtul, 13 juunil 2022 „Võitjate üle kohut ei mõisteta,“ ütleb Naiskodukaitse ajalookomisjoni esinaine Eili Erg, „aga võitjate ja kaotajate kaardid võidakse ajaloo poolt ootamatult ümber jagada.“

Eili oma vanaisale: „Ma ei unusta Sind!“

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse