Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Üle elada, see tähendab ellu jääda! Üle elada, see tähendab Märtsikuu esimesel reedel, hämaruse saabudes, kogunes Sakala maleva staabi-hoonesse paarkümmend kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat, et teha midagi, mille kohta tavainimene ütleb „segased!“ Kõik need „hullukesed“ olid nimelt otsustanud nädalavahetuseks oma sooja toa vahetada lumise ja külma metsaelu vastu. ← Eelmine Huntaugumäel saime pika vastlaliu! Järgmine → Suure-Jaani andis „Papude“ aktsioonile stardipaugu Üle elada, see tähendab ellu jääda!

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

Evelin Lappalainen, Egle Reinup 11. märtsil 2013

Märtsikuu esimesel reedel, hämaruse saabudes, kogunes Sakala maleva staabi-hoonesse paarkümmend kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat, et teha midagi, mille kohta tavainimene ütleb „segased!“ Kõik need „hullukesed“ olid nimelt otsustanud nädalavahetuseks oma sooja toa vahetada lumise ja külma metsaelu vastu.

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

Instruktor Lauri andis tunnikese vältel esmased teoreetilised  teadmised metsas toime tulekuks ja juba oligi tal meile varuks esimene üllatus, mis nii mõnegi osaleja näo hetkeks pikaks venitas. Nimelt andis ta teada, et kõik need head ja paremat täis pakitud seljakotid jäävad staapi maha ja kaasa saame võtta vaid selle, mis mahub seljakotilaadsesse märssi, mille kohe ise valmistame. Hetk hiljem tormaski kogu seltskond, noad peos, naabruses asuvast võpsikust  kolme sobivat roigast otsima, et siis neist, t-särgist, sokipaarist ja nöörijuppidest meisterdada omale parim kaaslane järgnevateks päevadeks. Läks aega mis läks, aga lõpuks olid seljakotid valmis. Kuna osad laagrilistest olid ka varem sellist asjandust meisterdanud, siis kulusid nende õpetussõnad ja abi algajatele marjaks ära.

 

Seljakotid valmis, jagati kogu seltskond gruppideks, igale neist anti kaasa väike kilekott, kus sees mõned kartulid, porgandid, sibulad ja pakike suppi, mis oli kogu toiduvaru teadmata ajaks.  Seejärel ronisime autokasti ja teekond tundmatusse võis alata.

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

Metsas, kuhu saabusime, näitas Lauri meile oma mõned aastad tagasi ehitatud ulualust, et võiksime sellest eeskuju võtta, kui hakkame omale ööbimiseks varjualuseid rajama. Pilkases pimeduses asus iga grupp, instruktori näidatud suunas, omale sobivat laagripaika otsima. Valiti tuule suuna, kasvavate puude, naabrite läheduse ja lihtsalt hea õnne peale. Mis sa seal pimeduses ikka valid.

 

Esimene ülesanne, lõke ülesse, ei olnudki nii kerge. Kuivad kuuseoksad küll põlesid lõbusa leegiga, aga kui tuli jõudis niiskete puudeni, kostus vaid vastikut sisinat. See aga ei heidutanud kedagi, veel kuivi oksi ja veel….ja lõpuks hakkasid metsa all lõõmama päris korralikud lõkked, mis asusid meeletu kiirusega kogutud puutagavarasid hävitama.

 

Järgmiseks alustati öömajade rajamisega, metsaalune sai täis lampidega varustatud töömesilasi, kes üksteise võidu puuronte kokku tirisid. Kõik, mis ei kõlvanud ehitusmaterjaliks, rändas  küttepuu hunnikusse. Nii me seal sagisime, oli pilkane pimedus ja kella polnud kellelgi aega vaadata. Mis see aeg ka oleks lugenud, puhkamisele ei saanud niikuinii enne mõelda, kui ulualune valmis ja küttevarud piisavad. Palginotid alla, peenemad puud risti peale, siis kuuseoksad ja …. Oot-oot, aga katus? Öö tõotas küll tulla vaikne ja sajuta, aga ikkagi. Veel mõned peenemad metsakuivad kuused kasvavate puude külge siduda, telkmantlid kokku nööpida ja katus missugune. Nüüd oli õige aeg vaadata kella, mis, üllatus-üllatus, käis juba kolmandat hommikutundi. Kiirelt lõkkevalve graafik paika ja esimesed õnnelikud saidki magamiskottidesse pugeda. Et aga valvamine liialt igavaks ei läheks, oli Lauri andnud ülesandeks endale öö jooksul lusikas voolida. Lõkkes praksuvad kuivad kuuseoksad lennutasid ohtralt sädemeid, mis põletasid auke nii telkmantlitest katusesse, minu magamiskotti ning üks neist leidis tee ka Egle kotist välja ulatuva nina peale. Just nende sädemete pärast oligi vaja öösel valves olles eriti tähelepanelik olla, väiksemgi säde võis süüdata magamiskoti, kus kaaslane sees.

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

Hommikul ärgates tundus elu päris ilus, kõht oli vist eelmisel päeval kodus korralikult täis söödud, seega ei mõeldud veel toidu valmistamisele, vaid kõik ootasid juba eelseisvat kalaretke, mille tarvis oldi endale lausa üheks päevaks harrastuspüügi luba muretsetud, et tont neid kalastusinspektorid teab.

 

Kaheksa paiku olime auto juures valmis, aga autol olid omad plaanid ja keeldus käivitumast. Instruktor Lauri läks laenas naabruses asuvate snaiprite käest teise auto ja nii viis meie tee Võrtsjärve kaldale, kus asusime konksust, tinast, tamiilist, penoplastist ja oma voolitud oksast õngelaadset  moodustist meisterdama.

Päike küll säras, aga paljaste kätega peent näputööd teha polnud eriti mugav, konks kippus kõikjale kinni jääma, tamiil oli nii imepeenike, et aegajalt kadus täiesti silmist, mis siis, et teda oli tervelt viis meetrit. Kas teate, et käepärase tina õnge jaoks saab õhupüssi plönnist, kui see kahe kivi vahel lapikuks lüüa ja ümber tamiili väänata? Lõpuks olid kõik kalamehed enam vähem püügivahendiga varustatud ja teekond järvele võis alata.

 

Umbes kilomeetri kaugusel kaldast lõi instruktor puuri jäässe ja peagi oli esimene auk püüdmiseks valmis. Nii lihtne tundus see puurimine kõrvalt vaadates, aga kui ise puurima hakkasin, sain aru, et ega ei ole lihtne küll. Päris palju pusimist oli, enne kui puuri ots vette jõudis. Jää paksus oli vast pisut üle paarikümne sentimeetri. Nii me siis püüdsime, kes pikutades, kes kükitades, kes õnge liigutades, kes lihtsalt lolli kala leida lootes õnge kõrval püsti seistes. Meie kõigi pettumuseks aga ei leidunud ühtegi kala, kes oleks vaimustunud tõukudest, mis nii ahvatlevalt konksu otsas rippusid.

Pärast tunnikest ootust jõudsime järeldusele, et see talvine kalapüük pole sugugi nii lihtne tegevus ja kerisime oma õnged kokku ning asusime tagasiteele laagrisse. Selle jalgsimatka pikkuseks pakuti küll kolme kilomeetrit, aga tegelikkus kiskus ikka vist viie ligi, millest viimane viissada meetrit tuli sumbata läbi sügava lume. Kõik mis ei tapa teeb tugevaks ja nii me ka ilma kadudeta tagasi jõudsime. Selgus, et nüüd on paras aeg lõunasöögiks. Keedunõudeks olime saanud paari liitrise plekkpurgi ja koos lumest sulatatud veega rändasid sinna sisse kartulid, porgandid , sibul ja kukesupp. Mõned ettenägelikumad olid end varustanud soola ja ehk ka peenemate maitseainetega, aga peab ütlema, et sel hetkel oli see täiesti teisejärguline. Potsik lõkkest välja ja kui toit juba kannatas suhu panna, olid kõik oma puulusikatega kallal. Esialgne idee, midagi õhtuks ka jätta, ununes peagi ja noored mehepojad kaapisid viimasegi porgandilible plekkpurgist kokku.

Seda, et ega me sinna metsa logelema läinud, tuletas instruktor meile varsti meelde, jalutades läbi laagri, kuulutades välja kogunemise ja urgitsedes iga grupi juures taskupõhjast välja 2 puljongikuubikut.  Ajal mil meie lõunat sõime, oli tema meisterdanud metsa alla mitmeid lõkse loomade ja lindude püüdmiseks. Ükshaaval tutvustas ta nende ehitust ja toimimismehhanismi. Seejärel sai iga grupp ülesandeks valmistada nähtud lõksudest omal valikul kaks. Lisaks pidi igaüks valmistama ka ühe räätsa, millega oleks võimalik reaalselt lumel edasi liikuda ning muidugi ööseks küttepuude varumine ehk tagasi laagrirutiini juurde. Päevavalgus tegi kütte varumise muidugi tunduvalt lihtsamaks, aga kütematerjali pidi juba  otsima kaugemalt.

 

Päevatoimetused venisid jällegi õhtupimedusse, kuid vastavalt sellele, palju oli suudetud küttepuid varuda, õnnestus gruppides ka öörahu välja kuulutada. Enne seda aga saabus instruktor Lauri, kellel oli kaks uudist, esiteks tuli hommikuks meisterdada t-särgist ja roigastest lumelabidas ja teiseks tulid tema põhjatutest taskutest välja makaronipakk ja lihakonserv. Meie seltskonnas peletas see une hetkega ja asusime maitsvat õhtusööki valmistama, samas osad grupid otsustasid toidu hommikuks jätta.

       

Saabuv öö tõotas tulla külmem ja puudki kohisesid  kurjakuulutavalt. Metsas paisuv  tuul väga tunda ei andnud, küll aga andis endast märku tihenev lumesadu, mis puges kõige kiuste varjualusesse ja tegi olemise niiskeks. Usinamatel oli küttepuid varutud piisavalt, kuigi väike kahtluseuss näris  ikka õhtul, et ei tea kas jagub. Egle aga rääkis pärast, et nemad avastasid  keset ööd, et külmaks kipub ja üks kaasvõitleja eksis kütte otsingul koduteelt, läks vale lõkke suunas ja enne kui arugi sai, viskas palgijupi võõrasse tulle. Viga taibates krabas ta puu uuesti kaenlasse ja kihutas oma laagriplatsile.

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

Hommikul oli kõik värske lumega kaetud ja vahelduva eduga tuli seda juurdegi. Täitmist ootasid viimased ülesanded. Kavas oli väike räätsavõistlus ja ehitada tuli lumeonn. Kuigi Lauri tegi valmistatud räätsadest ühispildi, öeldes, et niikaua kui  veel terved on, siis üllatavalt suur osa neist jõudis suhteliselt heas korras finišisse, kus võitjat ootas kommipakk, millest kõik oleks tahtnud osa saada. Siis tuli kõige oodatum ja kardetum osa-lumeonni ehitamine.

 

Oleks ilm sula, oleks asi lihtne, aga kuidas teha onni miinuskraadidega, kasutades kahte kätt ja t-särgist labidat? Kõigepealt tuli lumi jalgadega peeneks sõtkuda, siis hunnikusse kühveldada ja kokku trampida. Oi kui vaevaliselt see läks! Mina käisin vahepeal võsa lõikamas. Üldsegi mitte selleks, et tööst viilida, vaid et meie lumekuhilale siili välimus anda. Just siili meenutas Lauri tehtud näidis lumeonn ja vaikselt mõtlesid kindlasti paljud, et milleks see. Põhjendus väga lihtne, torkad oksad umbes nii sügavalt lumekuplisse, kui paksu seinaga onni tahad, meil tuli selleks umbes 25cm, ja siis saad seestpoolt muretult uuristada  kuni oksad vastu tulevad, pole karta, et augu sisse teed.

 

Viimane ülesanne seljatatud, asjad pakitud,  ühispilt tehtud ja tagasitee võis alata. Staabis ootas meid üllatuseks soe supp, aga oma tehtud metsasuppi kiideti sellegi juures veel kõvasti. Tõesti tore laager oli ja need, kes arvavad, et mets on ainul meestele, eksivad rängalt. Selline laager on vajalik kõigile, sest iial ei tea , millal satud olukorda, kus oled  eksinud, sul on külm ja siis on ka paanika kerge tekkima. Tõsi, esimesel korral võiks öö metsas, lageda taeva all, minimaalse varustusega, veeta soojemal ajal, siis ei tundu ka talvine üleelamine nii hirmus. Pealegi nii toreda seltskonnaga, kui sel korral, võib rohkemgi üle elada, kui paar ööd metsas.

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

FastLion CMS

Üle elada, see tähendab

Üle elada, see tähendab

Instruktor Lauri andis tunnikese vältel esmased teoreetilised teadmised metsas toime tulekuks ja juba oligi tal meile varuks esimene üllatus, mis nii mõnegi osaleja näo hetkeks pikaks venitas Nimelt andis ta teada, et kõik need head ja paremat täis pakitud seljakotid jäävad staapi maha ja kaasa saame võtta vaid selle, mis mahub seljakotilaadsesse märssi, mille kohe ise valmistame Märtsikuu esimesel reedel, hämaruse saabudes, kogunes Sakala maleva staabi-hoonesse paarkümmend kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat, et teha midagi, mille kohta tavainimene ütleb „segased!“ Kõik need „hullukesed“ olid nimelt otsustanud nädalavahetuseks oma sooja toa vahetada lumise ja külma metsaelu vastu.

Üle elada, see tähendab ellu jääda!

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse