Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Uksest sisse, trepist üles ja metsa. Uksest sisse, trepist üles Ilm oli sel päeva lihtsalt suurepärane. Õhk oli kevadiselt karge, taevas säras päike ja siin seal taevalaotuses hõljusid üksikud pilveräbalad. Eelmise õhtu ilmateade lubas päevaks vihma aga me olime kindlad, et enne sadu jõuame kindlasti tagasi. ← Eelmine Naiskodukaitsja – MINA! Järgmine → Naiskodukaitse baasväljaõppe toitlustamise moodul Uksest sisse, trepist üles ja metsa.

Uksest sisse, trepist üles ja metsa.

Jaana Sepper 27. aprillil 2015

Ilm oli sel päeva lihtsalt suurepärane. Õhk oli kevadiselt karge, taevas säras päike ja siin seal taevalaotuses hõljusid üksikud pilveräbalad. Eelmise õhtu ilmateade lubas päevaks vihma aga me olime kindlad, et enne sadu jõuame kindlasti tagasi.

Uksest sisse, trepist üles ja metsa.
foto: Heili Miku

 Meid jaotati paaridesse ja paarikaupa avasime kõik sama ukse, läksime trepist üles ja asusime Kirna poole teele. Kõik punktid olid maastikul asetatud selliselt, et teekonda oli võimalik läbida mitut moodi. Miks minna ringiga kui saab otse või miks valida füüsiliselt raskem tee kui kui saab ka lihtsamalt. Aga tark orienteeruja teab, et otse ei tähenda alati lihtsamat ja ajaliselt lühemat teekonda ning vastupidi.

Uksest sisse, trepist üles ja metsa.
foto: Heili Miku

Metsateedel oli mõnus. Metsaalused sinetasid äsja õide puhkenud sinililledest, õhus oli tunda rammusat kevadet mille lõhnabuketis võis tunda märga mulda, puhkevaid pungi ja uimastava näsiniine aroomi. Hea meelega oleksin istunud lihtsalt kusagile teepervele maha ja oodanud millal mind otsima tullakse. Paraku jõllitasid mind teeäärsest kraavist mitmekümned punnsilmapaarid justkui tahtes mulle mõista anda, et mind ei ole sinna kraavi serva jalgu kõlgutama oodatud. Ma rikun nende seaduslikku õigust privaatsele pulmamängule. Seega jätkasime matkakaaslasega enda teekonda ilma loodusenautlemise pausita, kasutades liikumiseks võimalusi mida kaart ja maastik meile pakkusid. Rahulik jalutuskäik metsateedel, mööda kraaviperve samblapadjal ja veetakistuse ületamine üle mahalangenud puu. Viimase juures meenus mulle lõik enda lapsepõlve lemmikfilmist „Laanetaguse suvi“ kus vana metsavaht õpetas, et rabas peab olema kerge kui tantsija. Ma ennast küll väga graatsilisena ei tundnud üle palgi kõndides, ise samal ajal vasakule-paremale taarudes lepakaikast ridvaga samal ajal kraavipõhjast tuge otsides, aga köiel kõndija tunne tekkis küll.

Uksest sisse, trepist üles ja metsa.
foto: Heili Miku

Olles enda kaasteelisega juba enam kui pooled punktid üles leidnud tundus mulle, et me peaksime tõsisema väljakutse vastu võtma ja turvaliselt metsateelt kõrvale astuma. Kaarti vaadates tundus kõik väga lihtne- metsasiht kraavi servas mis peaks viima täpselt järgmise punktini. Määrasime praktika mõttes ka kompassiga asimuudi aga jätsime selle kirja panemata, sest kaardi järgi ei olnud ju võimalik eksida! Vahetult enne „metsa panekut“ tõmbas taevas meie kohal halliks. Ilmselt oli see märk, et oleksime pidanud ikkagi kindlamat teed kasutama ja ilmselgelt märk sellest, et kuivana me enam Kirnale tagasi ei jõua. Arvatavasti kulus meil nende kahe punkti vahemaa läbimiseks kaks korda rohkem aega kui kogu eelneva teekonna peale. Rõõm ilmast ja kaunist ümbrusest asendus mõttega metsast juba rutem välja saada. Ja jõudsimegi välja. Aga mitte sinna kuhu pidime jõudma. Kaart ja maastike ei klappinud omavahel üldse. Või noh, tegelikult ju klappisid aga mingil põhjusel olime ringiga jõudnud tagasi peaaegu samasse punkti, kust enda eksikäiku alustasime. Õnneks jõudsime sellele arusaamisele üsna ruttu ja enam ei võtnudki kaua kui  otsitud punktini jõudsime. Seal ootasime järele viimast paari ja liikusime ühiselt pisut väsinult aga rõõmsalt finiši poole. Viimases punktis ei olnud enam koordinaate vaid kutse tuppa kommile ja kohvile. Sellega ei hakanud me enam aega viitma, sest õppeklaasis ootasid meid juba varem finišeerunud kursuslased ja instruktor Merje Meerits, kelle käe all me eelmisel päeva orienteerumisalaseid teadmisi kogusime.

 

Uksest sisse, trepist üles ja metsa.
foto: Heili Miku

Mõne jaoks oli see esmakordne kogemus kaardi ja kompassiga metsas olla mõni aga sai vanad teadmised taas üles soojendada. Selleks, et instruktor meid metsa saaks lasta alustas ta koolitus A-st ja B-st. Esmalt tehti meid tuttavaks erinevate kaartidega mida uurides sai selgeks, et parimad kaardid orienteerumiseks on venelaste sõjaväe kaardid. Saime aimu tingmärkide tähendustest ja värvidest. Ühiselt arutledes saime vastused paljudele küsimustele nagu näiteks miks asuvad metsas sipelgapesad puude lõunapoolsel küljel, miks asuvad samblikud rohkem põhjapoolsel küljel ja kas seda tasub orienteerumisel jälgida, miks inimesed metsas eksides hakkavad ringiratast liikuma jne.jne.  Mõõtsime ära enda paarissammu pikkuse nii maastikul kui tee peal, et osata maastikul vahemaid määrata. Saime teada, mis on koordinaat ja asimuut ning õppisime neid määrama ja leidma ning lõpuks saime kõiki enda omandatud oskusi kaardi koostamisel ning orienteerumisel rakendada. Saime teada, et alati tasub nõu pidada maailma kõige targema inimesega kelleks on Mina Ise. Ja kindlasti vaevab teid kindlasti ikka veel küsimus mida tähendab see „uksest sisse trepist üles“! See on koordinaatide määramise põhitõde. „Uksest sisse“- määrad vasakult paremalt idapikkuse ja „trepist üles“- määrad alt üles põhjalaiuse. Lihtne, eks?

Kui sa teistele küsimustele ka vastust tahad pead sa lihtsalt Merje koolitusele minema. Mina teeksin seda veel kui võimalik. Ja siis juba püüaksin ka maastikul orienteerudes rakendada kõike õpitut ning ei riputaks kompassi lihtsalt iluasjaks kaela.

FastLion CMS

Uksest sisse, trepist üles

Uksest sisse, trepist üles

foto: Heili Miku Meid jaotati paaridesse ja paarikaupa avasime kõik sama ukse, läksime trepist üles ja asusime Kirna poole teele Kõik punktid olid maastikul asetatud selliselt, et teekonda oli võimalik läbida mitut moodi Ilm oli sel päeva lihtsalt suurepärane. Õhk oli kevadiselt karge, taevas säras päike ja siin seal taevalaotuses hõljusid üksikud pilveräbalad. Eelmise õhtu ilmateade lubas päevaks vihma aga me olime kindlad, et enne sadu jõuame kindlasti tagasi.

Uksest sisse, trepist üles ja metsa.

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse