Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit Sakala ringkonna naised vallutasid Karksi jaoskonnal on juba traditsiooniks saanud käia kord aastas mõnel teisel ringkonnas külas- tutvuda sealse jaoskonna tegemistega ja ühtlasi ka piirkonnaga. Varasematel aastatel on tee meid viinud Rakverre ja Ruhnu. Sel aastal võtsime ette merereisi Hiiumaale. Koostöö Kultuur Matkamine ← Eelmine Järgmine → Võidupüha tähistamine Viljandimaal Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit

Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit

Sakala ringkond, Elerin Öövel 2. juulil 2021

Karksi jaoskonnal on juba traditsiooniks saanud käia kord aastas mõnel teisel ringkonnas külas- tutvuda sealse jaoskonna tegemistega ja ühtlasi ka piirkonnaga. Varasematel aastatel on tee meid viinud Rakverre ja Ruhnu. Sel aastal võtsime ette merereisi Hiiumaale.

Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit
Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit

Iga reis algab planeerimisest ja ettevalmistusest, selle juures olid meile abiks Piret, Kai ning Daniela, kes muude Naiskodukaitsega seotud kohustuste tõttu kahjuks seekord ise saarele kaasa tulla ei saanud. Küll aga olid Karksi naistele vahvateks reisikaaslasteks ja headeks abilisteks logistika korraldamisel Lõuna-Viljandi ja Viljandi jaoskonna liikmed Kersti, Liis ja Kristiina, kes reede, 4. juuni pealelõunal alustasid reisi Sakala malevast, Karksi-Nuiast liitusid nendega Karksi jaoskonna naised ning sõit Hiiumaa poole võis alata. 

 

Esimeseks sihiks oli pääseda kella 19 praamile. Kuna eelmüügis olime sobiva praamiaja piletitest ilma jäänud, läksime õnne proovima üldjärjekorras. Oli kerge närvikõdi, kui meie buss esimesena praamile minejate rivis peatati ja ootele jäeti. Seda meeleolukamad olid aga reisiseltskonna hõisked: “Hiiumaa- siit me tuleme!”, kui praami meeskonnal siiski õnnestus veidi ruumi tekitada ja meie buss ja veel üks auto praamile lasti sõita.

 

Peale merereisi võtsime suuna Hiiumaa malevkonda, kus meid võttis lahkelt vastu Annely Kotter, kes tutvustas malevat, andis põgusa ülevaate sealsest jaoskonnast ja jagas soovitusi milliseid kohti saarel võiksime külastada. 

 

Meie hulgas oli mitu inimest, kes varem Hiiumaal polnud käinud. On kombeks saanud, et esmakordsed saarekülastajad panevad Ristimäele looduslikest materjaliest risti, et tagada endale hea õnn. Ei saa ju jätta õnne juhuse hooleks vaid tuleb ohjad enda kätte haarata- nii võtsimegi laupäeva hommikul esimese asjana ette tee Ristimäele, et kohalikke tavasid austada.

 

Kui naiskodukaitsjad juba Hiiumaal on, ei saa ei üle ega ümber kohalikust militaarajaloost ja -rajatistest. Nii saigi meie järgmiseks suuremaks sihtpunktiks militaarmuuseum, kus Urmas Seliranna värvikate lugude saatel saime hea ülevaate Hiiumaa loodusest ja militaarajaloost. Lisaks mahlakatele lugudele võis muuseumis kõike katsuda ja igale poole masinatesse sisse ronida, et ikka õige tunne tekiks- nii möödus meil märkamatult poolteist tundi. Muuseumikülastuse uhke lõpupauk tuli lausa kahuritorust. 

 

Nii nagu militaarajalugu ja sellega seotud objektid, kuuluvad Hiiumaal seiklejate kohustuslikku programmi ka tuletornid ja erinevad rannad. Suundusimegi vallutama Tahkuna tuletorni. Kohapeal selgus, et Mailis kardab kõrgust  ja kitsaid käike ning keeldub torni minemast. Reisiseltskonna utsitusel ja toetusel sai kõigepealt läbitud üks korrus, siis teine ja nii aste astmelt edasi minnes olime lõpuks kogu kambaga tipus väljas. Saime vaateid nautida ja Mailis võis uhkust tunda, et oli hirmule vastu hakates end ületanud. Ta ise arvas küll, et see oli esimene ja viimane kord, kui ta sellise ronimise ette võtab, aga sündmustest ette rutates võib öelda, et neid eneseületusi ja taevapoole ronimisi tuli veel. 

 

Edasi suundusimegi järgmist torni vallutama- sedapuhku ühe fantaasiarikka Hiiumaa meistrimehe käte all 2007. a valminud ja hiljem rekonstrueeritud roigastest ja puitmaterjalist valmistatud Eiffeli torni, mis on 31,4 meetri ehk 1/10 kõrgune Prantsusmaal asuvast originaalist. Kui Tahkuna tuletorni ronimine kulges ludinal, siis haprana tunduv ja avatud Eiffeli torn pani juba rohkem jala värisema, seda enam, et all oli meid hoiatanud silt “Torni ronimine omal vastutusel”. Nii pöörduski suurem osa seltskonnast peale esimesele korrusele jõudmist tagasi, et kahe jalaga maapeal olles end kindlamalt tunda. Kersti, Elerin ja Liis aga mõtlesid, et üks korrus veel, kuni torn kõikuma hakkab, siis pöörame ringi. Oli tuulevaikne ilm, teisel korusel veel ei kõikunud. Sai mindud veel üks korrus- ikka ei midagi. Nii sai ronitud ikka edasi ja edasi, alt  oli kuulda vaid kaaslaste hurjutusi, et tulge ometi alla. Lõpuks läks torn juba nii kitsaks, et kõrvuti seisma enam ei mahtunud- olimegi tippu välja jõudnud. Sai ikka imestatud ja arutatud, et mismoodi seda torni ikka ehitatud on ja materjali üles tõmmatud. Kui tipuvallutajad maapeale tagasi olid jõudnud, asusime avastama teisi torni ümber paiknevaid kujusid ja rajatisi ning lahendama neis peituvaid ülesandeid. Eiffeli torni selja taha jättes ja uuesti teele asudes sai mõeldud, et mis küll on selle meistri mõttes, kes niisuguseid masilma enda ümber valmistab. 

 

Buss muudkui vuras ja ühel hetkel avastasime, et oleme jõudnud Rootsi. Nimelt asub Hiiumaal Reigi lahe ääres vana hiiurootslaste asuala, mille elanikud küüditati 1781 Ukrainasse ja taludesse asustati eesti talupojad, kelle mõjul kujunes välja endise nimega Rootsiküla. Meil polnud aga plaanis Rootsis pikka peatust teha, selle asemel suundusime Luidja randa keha kinnitama, et järgmiste majakate vallutamiseks jõudu koguda. Uueks sihiks sai Kõpu tuletorn, mille kõrged trepiastmed meenutasid kauni vaate nimel nähtud vaeva nii mõnegi reisiselli jalalihastes ennast veel järgmisel päeval. Kaks ei jää kolmandata- nii otsustasime üle vaadata ka saare läänetipus asuva Ristna tuletorni- kohale jõudes oli vaatamata hirmule siiski Kõpu tuletorni otsa roninud Mailis õnnelik, et Ristnas külastushooaeg veel alanud polnud ja saime torni imetleda vaid väljastpoolt. See-eest oli meile täies hiilguses avatud Ristna rand ja surfiparadiis, kus sai merd ja päikest nauditud ning nii mõnegi reisiselli taskud muutusid auguga kive korjates aina raskemaks. Aeg aga pressis armutult peale ja tuli väikseid kõrvalpõikeid tehes malevasse tagasi pöörduda  et jõuaks enne söögikohtade sulgemist kohalikke hõrgutusi maitsma ning randa päikeseloojangut nautima. 

 

Pühapäeval suundusime saare lõunaossa, et külastada Hiiumaaga tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud Kassari kaunist loodust ja vaatamisväärsusi. Viimaseks sihtpunktiks sai elamuskeskus Tuuletorn, mille ekspositsioonid tutvustasid veealust Hiiumaad, sealse ranniku ja hiidlaste imetabaseid lugusid saare elust ja olust, argi- ja pühapäevast,  köögist, poest ja saunalavalt. Korrus korruse haaval ülespoole liikudes jõudsime Hiiumaa taevasse, kutsusime esile vihma, tormi, äikest ja virmalisi ning et lapsemeelsus meist kadunud pole, proovis nii mõnigi treppide asemel ronida viimasele korrusele mööda pilvi ja võrkseina. 

 

Oligi aeg suunduda praamile. Sedakorda olime järjekorras juba varakult valmis, et kindlapeale soovitud praamile jõuda ning ooteaeg oli just parasjagu pikk, et soovijad jõuaks sadama käsitööaidas pakutavale pilgu peale heita. 

 

Ei tea kas oli see tänu Ristimäele jäetud ristidele, aga selle reisi käigus oli meil küll rohkesti õnne ja õnnestumisi. Saadud emotsioonid ajasid heas mõttes hamba verele ja tagasiteel arutati juba, mida järgmine kord omal käel Hiiumaale tulles võiks avastama minna või kuhu järgmine ühine retk ette võtta. Kodus pilte vaadates tõmbas suu muigele ja oli põhjust tänulik olla vahvale reisiseltskonnale, Hiiumaa jaoskonnale ja malevkonnale lahke vastuvõtu eest ning ilmataadile supper mõnusa suveilma eest. 

 

Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit
← Eelmine

FastLion CMS

Sakala ringkonna naised vallutasid

Sakala ringkonna naised vallutasid

Iga reis algab planeerimisest ja ettevalmistusest, selle juures olid meile abiks Piret, Kai ning Daniela, kes muude Naiskodukaitsega seotud kohustuste tõttu kahjuks seekord ise saarele kaasa tulla ei saanud Küll aga olid Karksi naistele vahvateks reisikaaslasteks ja headeks abilisteks logistika korraldamisel Lõuna-Viljandi ja Viljandi jaoskonna liikmed Kersti, Liis ja Kristiina, kes reede, 4 Karksi jaoskonnal on juba traditsiooniks saanud käia kord aastas mõnel teisel ringkonnas külas- tutvuda sealse jaoskonna tegemistega ja ühtlasi ka piirkonnaga. Varasematel aastatel on tee meid viinud Rakverre ja Ruhnu. Sel aastal võtsime ette merereisi Hiiumaale.

Sakala ringkonna naised vallutasid Eiffeli torni ning külastasid Rootsit

www.naiskodukaitse.ee © 2021 » Naiskodukaitse