Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Relv kindlalt kätte ja atesteerima! Relv kindlalt kätte ja 5. ja 6. aprillil toimus Tallinna ringkonna naistele relvaeksami eelne relvaõpe ning loomulikult eksam ise. Õpe korraldati spetsiaalselt selleks, et ka meil, kes me veel ei ole miljonil erineval põhjusel TSOBKKlit läbinud, oleks ikkagi võimalus osa võtta erinevatest NKK ja KL-i üritustest, mille jaoks relvaeksam tehtud peab olema. ← Eelmine Tule noortejuhtide gruppi! Järgmine → Tallinna juhid arutasid, rallisid ja laulsid Relv kindlalt kätte ja atesteerima!

Relv kindlalt kätte ja atesteerima!

Krista Kiil 8. aprillil 2014

5. ja 6. aprillil toimus Tallinna ringkonna naistele relvaeksami eelne relvaõpe ning loomulikult eksam ise. Õpe korraldati spetsiaalselt selleks, et ka meil, kes me veel ei ole miljonil erineval põhjusel TSOBKKlit läbinud, oleks ikkagi võimalus osa võtta erinevatest NKK ja KL-i üritustest, mille jaoks relvaeksam tehtud peab olema.

Minu jaoks tundus see suurepärase võimalusena saada uusi teadmisi, oskusi, kuid kuna ma sisimas olen alati relvi ning nendega seonduvat veidi kartnud, siis osalt ka võimalusena tunda ennast edaspidi relvadega kodusemalt (kõik ju kogu aeg räägivad, et „relvad on ohtlikud“ või et „kohe, kui midagi valesti teed, jääd sõrmedest või varvastest ilma“ ning muidugi, et „relv on meestele või sõjarditele“). Seega lasin endale augu pähe rääkida ning registreerisin värisevate kätega ennast relvaõppele osalejaks. Ise olin surmkindel, et tegelikult ma sellega hakkama ei saa.

Relv kindlalt kätte ja atesteerima!
Foto: Maret Valner

Minu rahustuseks oli meid kohal tegelikult päris palju – kaheksa naist ning üks mees. Südames kerge värin, võtsin koos teistega instruktori järele rivvi ja seadsime sammud relvade järele. Relva kätte saades tekkis küll väike hirm, et ma ei oska sellega ju midagi peale hakata, kuid vaadates oma kaaslaste, kes juba olid relva kätte saanud, säravaid silmi, siis see kartus kadus kähku. Õppeklassis tagasi olles alustasime teoreetilise poolega, mis sujuvalt läks üle praktiliseks tegevuseks. Õppisime relvaosi, võtsime relva mittetäielikult ehk seitsmeks osaks lahti ning panime uuesti kokku. Tasapisi lisandusid ka erinevad käsklused, mis omavahel kohe segamini hakkasid minema. Uskuge või mitte, aga maailma kõige raskem on Galil AR-i vinnastamine!

 

Päeva lõpuks olid pea kõigil peopesad ja sõrmed valusad ning paistes. Kuid mis kõige tähtsam, relva ohutuskontrolli ja töömehhanismide korrasolekukontrolli tegemine oli kõigil selge. Samuti teadsime kõiki relvaosi ning oskasime relva ja salve lahti võtta ning kokku panna ning selgeks sai ka ohutustehnika. Infot tuli terve päeva peale kokku tohutu hulk ning minul kippusid pooled asjad omavahel sassi minema.

 

Relv kindlalt kätte ja atesteerima!
Foto: Maret Valner

Teist päeva alustasime taas relvade väljavõtmisega ning paistes peopesad ja valusad sõrmed said relva lahtivõtmisel ja kokkupanekul taas vatti. Õppisime relva tühjaks laadima ja ohutuks tegema ning asusime erinevate laskeasendite kallale. Peab ütlema, et see ei ole samuti nii kerge, kui alguses tundub. Kõiki laskeasendeid proovides ja harjutades tundus, nagu läheks iga asendi muutmisega relv umbes kolm korda raskemaks ning käed-jalad ei tahtnud enam väga sõna kuulata.

 

Pärast sellist suurt rassimist olime välja teeninud väikese kohvipausi ning edasi jätkus kõik jälle samas vaimus. Lisandusid veel tõrgete eemaldamine ja sihtimine. Maailma kõige raskemaks ja valulikumaks asjaks oli jätkuvalt relva vinnastamine. Lisaks hakkas tasapisi tekkima ka hirm eesseisva eksami ees. Mida rohkem kellaosuti eksamiajale lähemale jõudis, seda tõsisemaks meie seltskonna näod tõmbusid.

Relv kindlalt kätte ja atesteerima!
Foto: Maret Valner

Lõpuks jõudis kardetud aeg kätte ning alustasime ohutustehnika eksamiga. Peab ütlema, et meie ettevalmistamisele oli instruktor Tammeorg väga suurt rõhku pannud  ning me kõik läbisime ohutustehnika osa edukalt. Rõõmu selle kõige üle ei saanud aga väga pikalt nautida, kuna ees ootas praktiline eksamiosa. Õudusega mõtlesin oma valutavaid käsi vaadates, kas ma ikka saan kõigega hakkama. Tüüpiline on ju see, et enne eksamit läheb kõik meelest ära ja pea on täiesti tühi, ühtegi asja meelde ei tule, tee, mis tahad. Praktilist eksamiosa pidime kõik ükshaaval ja üksinda tegema, ei saanud ka loota kellegi lohutavale pilgule, kui asjad ikka väga sassi peaksid minema.

 

Minu järjekorra saabudes astusin värisevate põlvedega klassi ning jäin ülesandeid ootama. Õnneks  ei olnud see tegelikult üldse nii õudne, kui alguses tundus. Kõigi ülesannete tegemisel oli piisavalt aega järelemõtlemiseks ning midagi ei tulnud teha aja peale.

Kui kõik, mis vaja, oli tehtud, tuli veel instruktori hinnangut oodata. Ausõna, ma olin maailma kõige õnnelikum inimene maailmas, kui mulle öeldi, et olen eksami sooritanud! Klassist välja saades pidin rõõmust peaaegu lakke hüppama ja ei saa salata, et rõõmukisa tagasi hoida ma ka ei suutnud.

 

Edasi olime valmis lasketiiru minema. Seal läks kõik kiirelt. Lühike tutvustus eesseisvast, küsiti varasema kokkupuute kohta relvadega ning saimegi juba käsu laskeasend sisse võtta. Alustuseks saime igaüks kolm padrunit harjutuslaskudeks. Pärast esimest lasku saime koheselt ka tagasisidet soorituse kohta, nii et meile anti võimalus järgmiste laskudega oma tulemust korrigeerida.

 

Esimene lask oli käkitegu, teine ja kolmas enam mitte nii väga head. Teise ja kolmanda lasuga tegin vea, mida mitte kunagi ei tohi teha – hakkasin pauku ootama. Kui teine lask tabas veel sihtmärki, siis kolmas lendas juba jumal teab kuhu, sihtmärki ta igatahes ei tabanud.

Relv kindlalt kätte ja atesteerima!
Foto: Maret Valner

Kui olime kõik oma kolm proovilasku ära teinud, saime veel hulgaliselt soovitusi ning näpunäiteid ja olimegi valmis „päriselt“ laskmiseks. Kätte saime viis padrunit, millest vähemalt neli pidid sihtmärki tabama, selleks et eksam sooritatud saaks. Mõtlemiseks ega paanika tekitamiseks meile aega ei jäetud, eksamiga tuli alustada. Mõttes mõlkumas erinevad soovitused ja nõuanded, laadisin salve oma viie padruniga täis ning olingi valmis.

 

Tegelikult ei olnud vaja ka seda osa atesteerimisest karta, sest kõik läks hästi. Neli tabamust viiest ja uskumatu, aga tõsi, ma olin eksami läbinud! Kui meie seltskonnast olid kõik laskmise lõpetanud ja tulemused kirjas, oli käes aeg relvade puhastamiseks. Kamba peale läks see ülikiirelt ning lõbusalt ja ausalt öeldes oli mul isegi veidi kahju, et see päev juba läbi sai.

 

Kokkuvõtteks ütlen, et relvaõpet ei tasu karta, seal ei ole midagi üle mõistuse rasket ega võimatut.

FastLion CMS

Relv kindlalt kätte ja

Relv kindlalt kätte ja

Minu jaoks tundus see suurepärase võimalusena saada uusi teadmisi, oskusi, kuid kuna ma sisimas olen alati relvi ning nendega seonduvat veidi kartnud, siis osalt ka võimalusena tunda ennast edaspidi relvadega kodusemalt (kõik ju kogu aeg räägivad, et „relvad on ohtlikud“ või et „kohe, kui midagi valesti teed, jääd sõrmedest või varvastest ilma“ ning muidugi, et „relv on meestele või sõjarditele“) Seega lasin endale augu pähe rääkida ning registreerisin värisevate kätega ennast relvaõppele osalejaks 5. ja 6. aprillil toimus Tallinna ringkonna naistele relvaeksami eelne relvaõpe ning loomulikult eksam ise. Õpe korraldati spetsiaalselt selleks, et ka meil, kes me veel ei ole miljonil erineval põhjusel TSOBKKlit läbinud, oleks ikkagi võimalus osa võtta erinevatest NKK ja KL-i üritustest, mille jaoks relvaeksam tehtud peab olema.

Relv kindlalt kätte ja atesteerima!

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse