Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Persoonilugu 1: Merike Jürjo Persoonilugu 1: Merike Jürjo Alustame artiklite seeriat naistest meie seast - naiskodukaitsjatest, kes on ühel või teisel moel organisatsiooni arengusse sügava jälje jätnud. Viited: Naiskodukaitse tegevliikme Merike Jürjo romaani esitlus Riina Nemvalts - NAISKODUKAITSE 1925-1940 ja 1991-2002: ideed ja tegelikkus ← Eelmine Kes ütles, et Eestis pole mägesid? Järgmine → Vastlapäev tuli kinnisilmi ja luuletades Persoonilugu 1: Merike Jürjo persoonilugu; merike jürjo

Persoonilugu 1: Merike Jürjo

Intervjueeris: Kristiina Ongashu Tuur, Lääne jsk 2. märtsil 2009

Alustame artiklite seeriat naistest meie seast - naiskodukaitsjatest, kes on ühel või teisel moel organisatsiooni arengusse sügava jälje jätnud.

Persoonilugu 1: Merike Jürjo
Foto: Aare Lepaste

2008. varasügisel ilmus romaan „Mälestusteta maja”, mis viis väga elavalt lugejaid ja Kuku raadios järjejutu kuulajaid tagasi 1938. aasta Eesti väikelinna, et kaasa elada romaanis huvitavalt hargnevale kriminaaluurimisele ning jälgida ajalooliste faktide ja isikutega  kujutatud ajaloopilti. Romaani autor on Naiskodukaitse (edaspidi NKK) Toompea jaoskonna liige nooremleitnant Merike Jürjo.

Merike, kellena Te ennast rohkem tunnete, kas kirjaniku või sõjaväelasena?
Eelkõige olen ma ikkagi ajaloolane. Lõpetasin Tartu Ülikooli, tol ajal küll Tartu Riikliku Ülikooli, kui terminites täpne olla, 1983. aastal ajaloolasena. Vahepeal on muidugi palju aega mööda voolanud, olud on muutunud, riik on teine. Mõte kirjutada ajalooline romaan kujunes tasahilju aja jooksul, sest ajaloolasena olen väga palju aega veetnud arhiivides. 2000. aastate algul hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama ja märkmeid tegema Riigiarhiivis leiduvatest Naiskodukaitse toimikutest.

 

Selle töö põhjal kirjutasin mitugi Naiskodukaitse ajaloo üksikküsimustele pühendatud artiklit, mis ilmusid ajakirjas „Kaitse Kodu!”. Kirjutasin sellest, kuidas Naiskodukaitse organisatsioon loodi, kuidas tollaseid naiskodukaitsjaid koolitati ja vastavaid erialakursusi läbi viidi, kui raskelt ja keeruliselt said naiskodukaitsjad endale põhikirja, kuidas kasvatati organisatsiooni-sisest distsipliini ja missugust rolli etendas Naiskodukaitse Teise maailmasõja-eelses Eesti ühiskonnas ehk seltskonnas, nagu tol ajal tavatseti öelda.

 

Olete uurinud Naiskodukaitse ajalugu ääretu põhjalikkusega. Mis on põhiline erinevus algusaastate ja praeguse Naiskodukaitse  vahel?
Vahe on põhimõtteline. Kui praegu täidab Naiskodukaitse oma ülesandeid ja viib läbi oma tegevust maksumaksja toel, siis tollal puudus igasugune riigipoolne rahaline toetus. Kogu oma tegevuse arendamiseks vajamineva raha pidid nad ise teenima või sponsorite toel koguma. Kaitseliidu taasloomine 1923.-1924. aastal oligi ju tingitud sellest, et noore Eesti Vabariigi majanduslik olukord ei võimaldanud samaaegselt rahastada üldisel ajateenistusel põhinevat kaitseväge ja reservväelaste regulaarset täiendõpet reservis. 1924. aasta detsembrimäss andis veel tõelise kinnituse, et riigi sisemise julgeoleku kindlustamiseks on vajalik Kaitseliidu taasloomine. Nii panigi riik õla alla toetamaks laiapõhjalist organisatsiooni, kus kodanikud saaksid oma tsiviiloskusi ja teadmisi panustada riigikaitsesse.

 

Ka naised otsustasid selles töös kaasa lüüa ja esimene Naiskodukaitse jaoskond, tegelikult küll veel Kalevi malevkonna juurde moodustatud Lindade kompanii tuli kokku detsembris 1924. Siis kutsuti neid Kaitseliidu naisüksusteks, mis hiljem kujunesid Naiskodukaitse jaoskondadeks. 1927. aastal koondati need naisüksused keskkorraldusega Naiskodukaitse organisatsioniks.

 

Riigiarhiivis on säilinud NKK keskjuhatuse tegevusest kahjuks suhteliselt vähe dokumente. NKK Tallinna ringkonna kohta pole seal üldse säilikuid. Tallinna ringkonna dokumendid hävinesid ilmselt 1944. aasta märtsipommitamises, kui Maneeži tänaval asunud Riigiarhiivi hoone sai tabamuse ning süttis põlema. Paljud teiste ringkondade säilinud dokumendid on põlemisjälgedega ja ka tulekahju kustustusvesi on rikkunud omal ajal tindiga kirjutatud teksti.

 

Enne Teist maailmasõda oli Naiskodukaitse aluseks kohapealne jaoskond. Jaoskonda juhtis üldkoosolekul valitud juhatus, kes kavandas Naiskodukaitse ülesannetele tuginedes koos kohaliku Kaitseliidu üksusega kogu oma tegevuse. Naiskodukaitse jaoskonna kohustuseks oli toetada oma Kaitseliidu üksust, kelle juurde nad olid moodustatud. Kuidas nad seda tegid, oli paljuski vastavalt kohapealsetele võimalustele nende endi otsustada. Samas pani see ülesanne inimesi väga hästi proovile. Raha on alati väga konkreetne, ta on mõõdetav ja selleks, et teenida 100 krooni tollastes oludes, oli vaja panna pea tõsiselt tööle, tuli osata kasumlikult majandada.

 

Praktiline, konkreetselt mõõdetav tegevus tõi väga hästi välja iga liikme võimed ja isikuomadused ja lihvis oskust koos töötada. Naiskodukaitse areneski enne Teist maailmasõda induktiivselt üksikult üldisele: algul tegutses rohkem koduümbruses, siis ühiselt oma ringkonnas maakonna piires ja jõudis 1930. aastate teisel poolel üldriiklike ülesannete täitmisele valmistudes erakorralisteks aegadeks. Seda tingis ka muidugi muutuv välispoliitiline olukord, mis aasta-aastalt enam näitas märke, et Euroopas pole sõjast pääsu.

 

Naiskodukaitse toetus Kaitseliidule oli mitmesugune: naiskodukaitsjad toitlustasid ja tagasid esmaabi Kaitseliidu õppustel, muretsesid ja valmistasid kaitseliitlastele varustust – telke, rakmeid, ka vormiriietust, toetasid meeste tegevust konkreetselt rahaga või panid näiteks välja laskeauhinna. Enamus Kaitseliidu malevkondade lippudest oli Naiskodukaitse poolt annetatud.

 

Organisatsiooni-siseselt koolitati ringkonna ja keskjuhatusega koostöös oma liikmeid mitmetel tegevusaladel: sanitaarala, toitlustamine, isamaaline propaganda jne. Praeguses Naiskodukaitses võiks minu meelest olla rohkem konkreetset organiseeritust. Vaja oleks, et iga naiskodukaitsja teaks täpselt oma  ülesannet, teaks, mida temalt oodatakse ja ta ise endale tunnistaks, mida ta suudab ja oskab organisatsioonile ja selle kaudu kogu ühiskonnale anda.

Kas selline põhjalik huvi Naiskodukaitse ajaloo vastu oli põhjuseks raamatu kirjutamisel?

See raamat on omamoodi katsetus. Tegelikult seisame praegu selle tõdemuse ees, et meil puudub põhjalik sõjaeelne Naiskodukaitse ajaloo käsitlus. Rõõmustav on see, et Naiskodukaitse on viimasel poolaastal toetanud kahe raamatu väljaandmist, mis valgustavad organisatsiooni ajalugu. Esimene neist on Riina Nemvaltsi raamat „Naiskodukaitse 1925-1940 ja 1991-2002: ideed ja tegelikkus”, mis ilmus samuti eelmisel sügisel. Nüüd jõudis raamatulettidele meie esimese esinaise Mari Raamoti „Minu mälestused I ja II” kordustrükk, mille väljaandmist korraldas Tartu ringkonna naiskodukaitsja Kairit Henno.

 

Ka mina kaalusin võimalust, et kirjutada ajalooline uurimus Naiskodukaitse sõjaeelse peroodi kohta. Ma nägin arhiivitoimikutest, millist tohutut tööd olid need naised teinud, milline tõeline pühendumus oma riigi heaks, kui korralikult olid kõik koosolekud protokollitud, tegevus eesmärgipäraselt organiseeritud, kui siiralt nad kõike seda toimetasid. Aga siis mõtlesin, et see uurimus pakuks huvi esmajoones ajaloolastele ja naiskodukaitsjatele.

 

Hakkasin mõtisklema, kuidas laiema lugejaskonnani jõuda. Minu kogemus ilukirjandusega piirdus seni vaid lugejana. Ma küsisin endalt, mida inimesed ajaviiteks loevad ja vastasin endale - nad loevad armastus- ja kriminaalromaane. Kuna ise olen enam viimaste austaja, siis hakkasin kirjutama. Algul lihtsalt iseendale. Naiskodukaitse tegutses konkreetsetes oludes ja nii hakkas minu ees lahti rulluma see 1930. aastate Eesti. Ei salga, et 1920.-1930. aastad on mulle alati huvi pakkunud, aga raamatut kirjutades tuli paljudele ajastut valgustavatele küsimustele vägagi konkreetseid ja üksikasjalikke vastuseid leida.

 

Mis juhtus selles riigis, mis juhtus selle maa ja rahva väärtushinnangutes, et Vabadussõjast sirgunud riigis seisid need mehed, kes Vabadussõjas eluga selle riigi eest riskisid, 15-16 aastat hiljem kohtulaua ees ja mõisteti sunnitööle? Miks karistati neid nii julmalt? Kas selline võimulolijatepoolne käitumine vabadussõjalaste suhtes võis anda rahvale signaali, et kedagi ei huvita pühendumus minevikus, vaid oluline on vaid tänane jäägitu poolehoid võimule?

 

Kas seepärast ei söandanud võimulolijad 1939. aasta septembris rahvale tunnistada, et oleme sattunud hätta, vaid kinnitasid, et kõik on hästi? Kas võimuolijad ei usaldanud enam rahvast ja viimane omakorda riigijuhte? Sellest ka minu raamatu pealkiri “Mälestusteta maja“. Ma ei saa midagi parata, aga mulle meenutab Eesti paljuski pärast 1934. aastat „mälestusteta maja”, kus paljudele riigi sünniloos kaasateinud inimestele ja nende tegudele polnud tolleaegses ametlikus ajaloos enam kohta.

 

Raamatus põimuvadki mitmed ajaloolised isikud, kellega seonduvad faktid on tõestisündinud, kaasaegsete mälestustest või arhiividokumentidest leitud, ja väljamõeldud tegelased. Ka lugu ise on väljamõeldud. Kolmas koht kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel oli mulle suur üllatus! Ka korraldajatele, nagu pärast kuulsin - sellist kolmekümnendate aastate stiilis kriminaalromaani tänapäeval lihtsalt enam ei kirjutata! Nüüd aga on juhtunud nii, et romaan on hetkel raamatukogudes üks loetavamaid. Ka see on mulle väga üllatav.

Kuidas sai alguse Teie enda Naiskodukaitsega liitumine?

Minu jaoks tuli algus 1997. aastal. Olin selleks ajaks töötanud 13 aastat Eesti Filmiarhiivis. Tegin julge sammu ja kandideerisin tööle Kaitseliidu peastaapi pressiohvitseri ametikohale. Kaua ei lastud mul KL peastaabis töötada. Eesti Televisoonist tehti ettepanek tulla nende arhiivi tööd juhtima, sest olin saanud Filmiarhiivis töötades hea teadmiste ja kogemuste pagasi fotode ja filmide säilitamisel.

 

Läksin uuele töökohale teadmisega, et Kaitseliit ja Naiskodukaitse on vabatahtlikud organisatsioonid ja mulle jääb võimalus nendes organisatsioonides alati kaasa lüüa. Seda olengi teinud, ikka omal moel Eesti riigikaitse ajaloost kirjutades või seda raamatukaante vahele toimetades. Samas tundsin, et sõjalistest teadmistest jääb väheks. Oli võimalus kandideerida vabatahtlike reservohvitseride kursustele. 2000. aastal lõpetasin Lahingukoolis vastava kursuse ja mulle omistati lipniku auaste. Nüüdseks olen nooremleitnant.

See oli muljetavaldav otsus?

Ja muidugi, ma olin Lahingukooli kursusele astudes 42-aastane. Sel kursusel oli veel paar naist ja loomulikult ei tehtud meile mingit hinnaalandust, kogu õppeprotsess tuli koos meestega võrdselt läbi teha. Mitmed kursusekaaslastest mehed küsisid, miks ma seda teen? Ma naersin ja vastasin, et kunagi ütleb mu tütrepoeg oma kaaslastele, et vaat, kus mul oli ikka vanaema! Läks 42-aastaselt lahingukooli, et ohvitseriks saada. Mõtelge, milline perekonnalegend! Ehk on see mingi ajaloolase oskus tulevikku vaadata. Sa ehk näed ja tajud seda protsessi teisiti, kuidas aeg kulgeb. Ja missugune tulemus ühest või teisest  minevikus tehtud teost kandub tulevikku.

Ja mis saabki tulevikus? Millal ilmub järgmine ajalooline kriminaalromaan?

Ma jätaksin selle vastuse niisugusel kujul õhku rippuma. Aga järgmine minuga seotud raamat ilmub märtsikuu lõpul ja selle raamatu puhul olen ma toimetaja rollis. See raamat on kindralmajor Juhan Tõrvandi päevaraamat Esimesest maailmasõjast ja tema võitlustest Lõuna-Venemaal kindral Kornilovi väes. Toimetaja kommentaaridele lisaks on raamatus ka ülevaatlik kindralmajor Tõrvandi elulugu, mis haakub jällegi Naiskodukaitsega – oli ju tema teine abikaasa Anna Tõrvand-Tellmann üks Naiskodukaitse mõtte algatajaid ja loojaid.

 

 

Viited:
Naiskodukaitse tegevliikme Merike Jürjo romaani esitlus
Riina Nemvalts - NAISKODUKAITSE 1925-1940 ja 1991-2002: ideed ja tegelikkus

FastLion CMS

Persoonilugu 1: Merike Jürjo

Persoonilugu 1: Merike Jürjo

Foto: Aare Lepaste 2008 varasügisel ilmus romaan „Mälestusteta maja”, mis viis väga elavalt lugejaid ja Kuku raadios järjejutu kuulajaid tagasi 1938 Alustame artiklite seeriat naistest meie seast - naiskodukaitsjatest, kes on ühel või teisel moel organisatsiooni arengusse sügava jälje jätnud.

Persoonilugu 1: Merike Jürjo

persoonilugu; merike jürjo
www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse