Mis ei tapa, teeb kohe kindlasti tugevaks

Pehme voodi, soe vesi, sõbrad, suur riidevalik- see on väike osa loetelust, millest pidime 20.juulil loobuma, et minna 10-ks päevaks metsa ja läbida edukalt SBK.  Mugavusest loobumine on muidugi kahe otsaga asi, mõningate inimeste jaoks ääretult ebamugav ja võimatu,  aga olen kindel, et see rõõmsameelne seltskond, kes sellel korral metsa saabus oli selle vahetusega rahul, sest kõik uus on huvitav ja arendav.

Kui esimesel paaril päeval olid veel kõik virged ja krapsid, siis mingil hetkel peale relvade unustamise eest saadud karistuste, kukkus paljude motivatsioon, kuna karistused polnud alati kergete killast. Pealtvaatajatele olid ülesanded muidugi ääretult huvitavad ja mõni õhtu oli tunne, et oleks justkui kinno sattunud.

Uut indu pakkusid aga teisipäeva õhtune saun ja ka harjutused, kus sai maskeerimist õppida ning luurata. Ka roomamine ja käitumine lahingutes oli põnev, sest tavaliselt lõppes harjutus, meie jaoks vägagi huvitava, "RALLI, RALLI-ga".

Kursusele tulles, oli hetkeks  tunne, et no miks ma ometi siia metsa ronisin, kodus oleks ju nii palju huvitavat teha, siis viimastel päevadel ja peale kursust on aga hoopiski kurb tunne, sest tahaks tagasi. Tahaks tagasi, just sealt leitud uute ja toredate sõprade pärast, kellega sai palju meeldivat ja vähem meeldivat läbi elatud ning isegi rännakul ville ja väismust trotsitud.

Selle lühikese aja jooksul olime justkui muinasjutus. Algus oli ääretult raske ja tahtis harjumist. Kursuse keskpaigaks aga olime avastanud endi seast väga huvitavaid karaktereid. Meil oli olemas oma Unistaja, Unimüts, Tarkur, Aevastaja, Tasane, Naljanina, Toriseja jne, jne. Seekord ristisime Lumivalgekeseks, algul vägagi kurja tunduva, aga hiljem leebe ja mõistva, n-srs  Harry Härra. Kurja võõrasema rolli jäi seekord paraku reamees Taimar Sügis, Peeglike, kes pani meie võimed ja tahtejõu proovile, olles ise samal ajal ülim eeskuju, oli,  vabal ajal naljamees, ltn Koit.

Üksipulgi ma meie muinasjutukest kirjeldama ei hakka, sest midagi peab fantaseerimiseks ka jääma, aga võin täiesti kindlalt öelda, et see leidis õnneliku lõpu, sest kõik osalejad jõudsid rännakult rõõmsameelsetena tagasi ja kui nad igatsusest sõprade ja metsa vastu pead norgu pole lasknud, elavad nad siiamaani rõõmsatena edasi.

Usun, et kõnelen kõigi eest, kui ütlen, et hoolimata sellest, et meil kõigil oli raskeid hetki ja tahtmine viriseda, siis oleme me ääretult tänulikud, et need 10 päeva tehhti meie jaoks just selliseks  nagu need olid. Siinkohal tänanusõnad kõigi kursuslaste eest kõigile, kes panustasid oma niigi nappi ja kiiret aega meie peale ja võtsid vaevaks meid Nursipalu metsa õpetama tulla.