Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Marioni ja vibutajate seiklus Marioni ja vibutajate seiklus Taevas oli avanud luugid ja vihmavalingud sarnanesid sajandi suurima sajuga. Robin Hoodi armsam Marion trotsis koos sõbrannadega heidutavat ilma ning nii kogunesidki kuus vaprat naist Sherwoodi metsa viburajale. Kuidas tundus? Algas nagu Howard Pyle`i jutustus õilsast röövlist ja vibukütist? Aitäh kõigile naistele, kes minuga koos veretut jahti pidasid ja naeru lagistasid! Sinilillekampaania ← Eelmine Harju ringkond on kahe jaoskonna võrra rikkam! Järgmine → Kuidas Padise-Kloostri jaoskonna naised sügist otsisid Marioni ja vibutajate seiklus

Marioni ja vibutajate seiklus

Liina Riismaa 16. sept. 2019

Taevas oli avanud luugid ja vihmavalingud sarnanesid sajandi suurima sajuga. Robin Hoodi armsam Marion trotsis koos sõbrannadega heidutavat ilma ning nii kogunesidki kuus vaprat naist Sherwoodi metsa viburajale.

Kuidas tundus? Algas nagu Howard Pyle`i jutustus õilsast röövlist ja vibukütist?

Marioni ja vibutajate seiklus
Foto: Liina Riismaa
Marioni ja vibutajate seiklus
Foto: Anu Kütt

Tänapäeva tegelikkuses võtsid aga hoopis vaprad Harku jaoskonna naised tööpäeva lõpus suuna Kajamaale tutvuma vibulaskmise võlude ja valudega. Eelnev päev oli päikeseline ja mõnus. Kell viis pealelõunal, kui algas sõit Kajamaa poole, avanesid ootamatult taevaluugid ning algas meeletu sadu,  mille üks vapper vibutaja defineeris sajandi sajuks.

 

Kes on vibutaja? Harku jaoskonna naine, kes teeb tutvust vibulaskmise kunstiga.

Nagu juba öeldud jõudsid ilma trotsides Kajamaale kohale kuus naist. Meid võtsid vastu sõbralikud ja humoorikad Katrinid ja Ekko (vähemalt nii see kõlas). Ekko on kohalik ringi sibav maskott - koerake, kes ei jäänud meist sammugi maha ning otsustas muudkui oma niisket karvkatet meie naiste pükste vastu kuivatada.

 

Nii nagu me kõik harjunud oleme, siis enne teooria ja alles siis praktika. Teooria kulges meie õnneks varju all. Saime kuulda naiste ja meeste erinevustest nii tegevustes kui mõttemaailmas ning seda kõike muidugi vibulaskmise võtmes. Kohe saime teada, et vibulaskmisel ei olegi nii oluline, mis käeline sa oled, vaid mis silmaline – kumb on sinu juhtiv silm. Mina, kes ma olen pool-üht-pool-teist ehk siis kirjutan küll parema käega, aga kõike muud teen vasakuga – sain teada, et viburajal klassifitseerun ikkagi paremakäeliseks. Põnev!

 

Varustasime end vajaliku atribuutikaga – vibu, nooled, käekaitse, laskmiskinnas, noolekott ja võistlusvalmidus.  Muide, ilma arvestades olid targemat meist varustanud ennast kummikutega, aga õnneks ma ei olnud ainus, kes lippas ringi plirts-plärts märgade varvastega.

 

Harjutusringi alguseks oli ilmataat otsustanud meie peale halastada ja sadu lõppenud. Harjutades saime palju erinevaid juhised ja õpetussõnu, kuidas paremini, täpsemini ja endale liiga tegemata noolega märki tabada.

Marioni ja vibutajate seiklus
Foto: Eve Tobias

Järgmisena võtsime suuna veretule jahile metsa – 14 märki ootasid leidmist ja tabamist. Pinge lisamiseks toimus tabamuste täpsuste ja kasutatud noolte arvu alusel ka punktide arvestamine. Kõlab võib olla julmalt, aga sellele hetkel oli vibutaja hingele pai hüüatus instruktorilt – esimene, süda, 20! Ehk siis olid tabanud esimese noolega kõige õigemat kohta ja teeninud kõige suuremad punktid. Sellele, kes sai aga nulliringe (kõik kolm lasku läksid sihtmärgist mööda), tekkis omamoodi hasart – kas saan õhtul koju „Audiga“ või mitte: lased neljast märgist kõik nooled mööda, saad iga märgi eest nulli ja kokku ongi Audi „OOOO“.

 

Vihmane ilm, sügiseelne aeg - kõik andis oma panuse selleks, et viimased märgid said sihitud hämaras ning pisut kiirustades, et mitte päris pimeda peale jääda. Lõpetuseks pistsime põske veel viimased kringlitükid, soojendasime end tee ja kohviga ning unustasime ära, et jalad olid läbimärjad, teksad niiskunud põlvedeni ja mõnel meist paar väikest sinikat. Esimesel korral viburajal võid ennast kiita, kui lahkud ühegi sinise täpita.

 

Pidulikult loeti kokku osalejate punktid, jagati pingerea alusel tunnistused ja nenditi, et mõned meist on õiged kandidaadid loomakaitsjate ridadesse (see, kes lasi kõige rohkem mööda loomakujulistest märklaudadest) ja ärgitati tublimaid jätkama – kas siis lihtsalt vibulaskmist või uut spordiala vibujooksu.

 

Aitäh kõigile naistele, kes minuga koos veretut jahti pidasid ja naeru lagistasid!

FastLion CMS

Marioni ja vibutajate seiklus

Marioni ja vibutajate seiklus

Foto: Liina Riismaa Foto: Anu Kütt Tänapäeva tegelikkuses võtsid aga hoopis vaprad Harku jaoskonna naised tööpäeva lõpus suuna Kajamaale tutvuma vibulaskmise võlude ja valudega Eelnev päev oli päikeseline ja mõnus Taevas oli avanud luugid ja vihmavalingud sarnanesid sajandi suurima sajuga. Robin Hoodi armsam Marion trotsis koos sõbrannadega heidutavat ilma ning nii kogunesidki kuus vaprat naist Sherwoodi metsa viburajale.Kuidas tundus? Algas nagu Howard Pyle`i jutustus õilsast röövlist ja vibukütist?

Marioni ja vibutajate seiklus

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse