Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina Maasturiga ärihai ja “mossega” Tapa Polügoonil võis nädalavahetusel silmitsi sattuda relvastatud kaitseliitlastega. Veel pilte --> SIIN Foto: Enn Sutting ← Eelmine Viru malevat asub juhtima major Marek Laanisto Järgmine → Kodutütred panevad proovile oma oskused Naiskodukaitse erialadel Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina

Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina

Kristel Kitsing, Viru 12. sept. 2012

Tapa Polügoonil võis nädalavahetusel silmitsi sattuda relvastatud kaitseliitlastega.

Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina
Foto: Enn Sutting
Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina
Foto: Velli Ehasalu

Ehkki väliselt võib lapilistes rõivastes ja automaatrelvadega kaitseliitlaste tegevus jätta mulje, justkui oleks polügoon sõjakeerisesse haaratud, polnud paanikaks põhjust. Tegemist oli juba neljandat aastat Viru maleva eestvedamisel korraldatava malevatevahelise õppusega „Põhjakonn“, millest sel aastal võtsid osa suisa viie maleva kaitseliitlased – kokku 240 meest ja naist.

 

Õppuse korraldaja, Viru maleva väljaõpperaskuspunkt on sel aastal olnud kaitselahing. Minu jaoks olidki vastasseisu peategelased Viru maleva kaitseliitlased, kes viimsegi rasunäärme olid panustanud jooksukraavide kaevamiseks, et kogu hingest kaitses tegutseda. Mingi salapärane hirm valdas sel aastal. Oht, et ründajad on sel aastal suures enamuses. Abiks oli küll käputäis Alutaguse maleva võitlejaid, aga vastutegevuses ehk rüdajateks Järva, Tallinna ja Rapla malevate kaitseliitlaste ühendatud jõud. Esindatud Põhja-Eesti malevad – siit ka ühisõppuse nimetus „Põhjakonn“.

 

Esimene emotsioon oli juba Tõrmas kogunemisel. Tuttavad kamraadid trehvasid taas kokku. „Ega te ometi arvanud, et ilma PR-ita läbi saate,“ kõlasid sõnad õppust pilti püüdva Velli Ehasalu suust. "Mis PR?! Vaenlast on nii palju, et kohe saad relva kätte," vastas kamraad Ülar Kivilaid. Kui too veel kuulis, et naiskodukaitsja Velli vastaste poolele põhiliselt ilusaid kaadreid püüdma läheb, siis sõimas, et kas sind selle jaoks koolitati, et vastasele üle joosta?!

 

Tapa Polügoonile saabudes laiutas terve teeääre ulatuses virukaid. Fotograafil vaja ju kõik kamraadid läbi teretada. Pilku üle lastes võis kohata inimesi kõige erinevamatest  ühiskonna-kihtidest, keda motiveerib ennekõike heaks kodanikuks olemise tahe, mitte raha, võim või sotsiaalne staatus. Siin said õppusel kaevikuserval omavahel jutule doktorikraadiga dotsent ja põhiharidusega saemees, maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär, kirjukarvaline punkar ja nahkpüksis tsiklimees. Siin kuuluti kokku, sest sellel oli põhjust, sisu ja vormi. Siin leidus ruumi nii neile, kes arutlesid sõjanduse filosoofiliste tagamaade üle, kui ka neile, kelle jaoks ka veidi arukamalt konstrueeritud seljakoti lukk või püssisihik oleks juba kõva edasiminek meie riigi kaitse tõhususe suunas. Oli ka neid, kelle parim sõduriks olemise aeg on jäänud kaugete aastate taha, kui ka neid, kellel see on alles kaugel ees. Neile kõigile leidus õppusel väärikas koht ja mõistlik tegevus, sest kaitseliit ei ole mitte kaitseväe väeosa, vaid pigem kodanikuühendus, mille peaülesanne ongi kodanike kaasamine ühe riigi põhiülesande —julgeoleku tagamise — täitmisse.

 

Õrnema soo esindajaid jätkus katla taha, haavatute eest hoolt kandma ja ka võimsat madinat kaadrisse püüdma.  Toidu tegemine tuleb muide naiskodukaitsjatel väga hästi välja ja on ju lahingvõime seisukohalt sama oluline kui laskemoon. Eks kõrvu jäi ikka nurinat, et soola liiga vähe või kartul on pude – no kurja küll, mehed on toiduga naiste poolt ära hellitatud. Paar korda tuleb ilma jätta ja enam ei nurise! On ju vana tõde, et tühi kõht on kõige parem kokk.

 

Ka kaevikus võis kohata relvaga noort blondi õblukest näitsikut. Selles karuses seltskonnas pakkus see meestele kindlasti jahmatavalt ilusat vaatepilti.

 

Ehh, ja nii see PR kunn oma fotosilmaga meil 2,5 km jala maha kõmpiski. Pidi teine vastasüksuse esindaja autoga minema nende laagrisse, aga kamraadide rivi-joru osutus nii pikaks, et viimase kaeviku juurest minema saades, oli auto kadunud. Säh sulle!

 

Fotosilmaga Velli võeti järvakate liitüksuses väga hästi vastu. Viru sai jälle nina püsti ajada ja näidata, et meil on ka naised tegijad.

 

Kuigi päev oli alanud vastikute vihmavalingutega, lubas õhtu vähe paremaid ilmaolusid. Vinget tuult õnneks polnud –  mõnus sõduri-ilm. Öösel tuli ikka rasket vihma. Kes ei viitsinud korralikku pesa ette valmistada, see sai kohe koos magamiskotiga läbimärjaks ja ülejäänud öö tuli vappuda. Eesti vihmavarustus peab pigem hommikukaste kinni, raske vihm tuleb sealt läbi. Mõned, kellel oli oma coreteks kate magamiskotil, magasid kamraadidega vahetustega kuivas kotis, kordamööda. Vahetustega käidi ka valvepostil.

 

Ka järvakate liitüksuse laagris tuli kaks korda  rahet ühe õhtu jooksul, ikka korralikult.

 

Kogu selle tralliga oli märkamatult ligi hiilinud uus päev. Pühapäeva hommikuga oli ka hea nali. Äratus pidi olema 04:15, et saaks 05:15 juba asuda positsioonidele ja rünnakuks valmistuda. Kokad olid usinalt selleks ajaks juba üles saanud ja toit valmis. Kell muudkui tiksus, aga järvakate kohtunikud ja kompaniipealik veel magasid õndsat und. Tuli kohmitsema hakata ja riidesse sättida. Kompaniipealik tegi silma lahti ja küsis nii hoolitsevalt: "Noh, ei lasta magada või?" Õues käis ju usin söömine ja jutuvada. Ja kell oli tõesti juba päris palju. "Kui palju?" - "Kolmveerand." Kompaniipealik mõtles natuke ja küsis: "Neli või?" Naeratades tuli vastata, et viis. Vot siis käis kiirelt pea padja pealt. “Kurat, ma helistan Viru meestele, lükkame sõja õhtu peale.“ Jooksu pealt hommikukohv ja viimane sõjanõu ning ikkagi oldi graafikus.

 

Kõrgemad ninad tegelesid parajasti vaenlase analüüsimisega. Üks jagu oli lõhkepakette tegemas ja ülejäänud üksused panid mööda lagendikke rividrilli. Ja peagi kadus igasugune ülevaade olukorrast. Läks madinaks ja kord lebas Velli soomuki peal, siis tolgendas metsas kellegi sabas luurel. Lõpuks jõudis seikleja hing otsapidi virukate kaevikusse.

 

Ründajatega metsas liikuv Velli meenutab, kui fun tal oli sel päeval koos üksusega metsas luurata, kaevikus liiva fotokast välja raputada ja kõhuli soomuki katusel pilte teha. Tema ülesandeks sel päeval sai võimalikult madala profiili hoidmine, sest sõna otseses mõttes polnud tal kiivrit kaasas. Velli saatmine vastase juurde oli sõnum neile, et mitte ainult mehed, meil on ka naised tegijad- vaadake ise!

 

Lõustaraamatust võis aktiivselt jälgida lahingus langenute postitusi.  Siiski hoidsid virukad omadele pöidlaid. Viru maleva kaitseliitlane Meelis Rumm teatas avalikult  oma Facebooki seinal, et on täna tööl ja hoiab omadele pöialt, lootes, et kõik lõppeb samuti, kui eile. Skoor oli siis Viru kasuks 4:0. Aga ega kerge omadest eemal olla pole. „Kas jõudsid ikka kaevikusse?“ uudistab töö tõttu sel korral vaid ühe päeva lahinguväljal veetnud Meelis Rumm. „Korra jõudsin jah, aga see rulliti sama kiirelt tagasi,“ vastab Kalmer Soomer. „No kohe näha, et mind ei olnud, et nad kaevikusse said,“ hõõrus käsi lahinguväljalt evakueerunud võitleja. „Aga kaugele nad jõudsid?“ ei andnud ta ikka uudistades rahu. „Poolde kaevikusse.“

Hoolimata sellest, et jooksukraave sai Virul ligi kilomeeter. Käsitööna tehti laskepesad ja traattõkked, miiniväljad ja maskeering jooksukraavide rajamiseks, sisendati Viru maleva noorkotkastele kaitsekraavide kaevamiste ajal, et nende külg kaitses on kõige ohtlikum. Sõjaaeg ju, mis siis, et simuleeritud.

 

Viru maleva noorkotkad olid väljas jao suuruse üksusega, kel tuli rind kummi ajada ja ühtse Viru eest kaitses võimalikult eeskujulikult välja astuda. Esimene paugutamine läks lahti. “Pah-babah,” kõlasid lasud. Mis siis nüüd? Noorkotkas Märt Videvik ei suutnud käigupealt kõike haarata ja infot laiali jagada.

 

Kui vaenlane paremalt tiivalt ründama hakkas, karjus Märt: "Tuld!". Mitte ükski noorkotka relv ei paukunud. Kõik vaatasid Märdile imestunud näoga otsa. Mis siis nüüd? Poisid ei näinud vaenlast, see oli varju läinud. Korraga karjus Märt taas sama käsklust. No ikka haudvaikus kamraadide poolt. Siis koputas Märt kuulipilduri õlale ja ütles vaikselt: "Noh Rax, tuld!" Siis alles anti valangutega, kuidas torust tuli.

 

Usin noorkotkas Märt jõudis kõik õppusel tehtud vead oma kõvakettale salvestada ja hiljem kamraadidele ette lugeda. “Nende kallal hakkame nüüd vaeva nägema,” sõnas ta.

 

Nii nagu kõik kaitseliitlased, tahtsid ka noorkotkad teatud mõttes märkamatuks jääda. Üritati võimalikult hästi loodusesse sulanduda. Rohelised ja pruunid jutid veeti näole – kamp saledamaid sookolle. „Vaenlast nii väga ei karda, pigem on hirm, et keeran olukorra tuksi,“ rääkis Märt Videvik. „Teiste jaoks oli öine patrull vast hirmutavamgi, sest vaenlast näha polnud, kuid kuulda aegajalt oli.“ Ta meenustas olukorda, kus pidi relva ära laadima, sest oli kuulda mõnusat sahinat. „Karjusin tunnussõna, aga keegi ei vastanud,“ meenutab ta. „Eero Puusepp, mu paariline, vaikselt tiibas kõrvalt.“ „Kuid kedagi ei näinud ja polnud ka põhjust tuld avada.“

 

Kotkastele telliti peale miinipilduja tuli, nad hakkasid järjest lahingust välja langema. „Nüüd kohe tulevad järvakad ja lihtsalt jooksevad meist üle,“ valdas sel hetkel noorkotkaid emotsioon. Järvakaid suudeti aga tagasi hoida. Peatselt järgnes hõige „Olukord seis!“

 

Sel aastal olid Viru maleva noorkotkad õlg-õla kõrval kaitseliitlastega ühise eesmärgi eest väljas esmakordselt. Koju neist ei kibelenud keegi. Vaid üks herlilaselt silma nõelata saanud saadeti vägisi koju, sest mõlemad silmad paistetasid kinni. Oskamatusest varustust kasutada oli mõnigi noorkotkas hommikuks läbimärg ja tudises külmast, aga kojuminek ei tulnud neil kõne allagi.

Ja niisama äkki, kui „Põhjakonn” oli alanud, see ka lõppes. Aga vägev oli: mürtsu ja pauku oli rohkem kui rubla eest.

 

Sõjapidamise põhimõtted on samad juba mitu tuhat aastat: jõu koondamine suhteliseks ülekaaluks, initsiatiivi mitteloovutamine, petmine- bluffimine, agressiivsus, vastase nõrga koha ära tabamine ja selle kasutamine – seda Viru tegigi.

 

Täna meenutavad ühisõppust „Põhjakonn“ võitlejad ühtse mängufilmina. Naljakaid seiku oli palju, aga ajalehe õhuke paber ei kannataks seda kõike välja. Neid värvikaid emotsioone saavad kaitseliitlased lõkkeõhtutel õlle kõrvale pajatada  ja aastatega muutuvad need legendideks.


Veel pilte --> SIIN

Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina
Foto: Enn Sutting

FastLion CMS

Maasturiga ärihai ja “mossega”

Maasturiga ärihai ja “mossega”

Foto: Enn Sutting Foto: Velli Ehasalu Ehkki väliselt võib lapilistes rõivastes ja automaatrelvadega kaitseliitlaste tegevus jätta mulje, justkui oleks polügoon sõjakeerisesse haaratud, polnud paanikaks põhjust Tegemist oli juba neljandat aastat Viru maleva eestvedamisel korraldatava malevatevahelise õppusega „Põhjakonn“, millest sel aastal võtsid osa suisa viie maleva kaitseliitlased – kokku 240 meest ja naist Tapa Polügoonil võis nädalavahetusel silmitsi sattuda relvastatud kaitseliitlastega.

Maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär andsid üksteisele tina

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse