Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kuidas ma õppusele läksin- paanika, paanika!!! Kuidas ma õppusele läksin- Nüüd võin oma kahtlust kinnitada: paanitsemine on täiesti mõttetu. Kõik asjad lahenevad omasoodu ja palju paremini kui enda peas tehtud (varu)plaanid. Mulle väga, väga meeldis! Foto: Anni Nool ← Eelmine Põlva naiste pühade-eelne õppepäev Järgmine → Põlva ja Räpina jaoskonnad pidasid meeles endisi naiskodukaitsjaid Kuidas ma õppusele läksin- paanika, paanika!!!

Kuidas ma õppusele läksin- paanika, paanika!!!

Mirell Lattik 23. aprillil 2012

Nüüd võin oma kahtlust kinnitada: paanitsemine on täiesti mõttetu. Kõik asjad lahenevad omasoodu ja palju paremini kui enda peas tehtud (varu)plaanid.

Nimelt 20.-23. aprillil toimus Tapal KL Põlva maleva lahinglaskmise õppus. Mina sain sellest sündmusest teada ühe osaleja käest. Arvasin alguses, et lähen koos teistega laskma (kartsin seda väga, aga minu uudishimu ja soov hea seltskonna järgi ei lasknud minemata jätta), aga saatusel olid teised plaanid. Reede õhtul kogunemisel sain teada, et mind oli arvatud koos Anni Noolega meditsiini tagama. Olen õnnelik, et hirm ei saanud minust võitu, muidu oleks pidanud Anni üksi olema, nagu juhtus minuga Mulgimässul.

 

Kui varustus ja vajalikud allkirjad antud, saime teele asuda. See toimus umbes seitsme paiku õhtul. Tee oli pikk. Tapa Väljaõppekeskuses lisandus meie sekka veel härra Pall. Teel olles jõuti mitu korda õigest teeotsast mööda sõita. Lõpuks, keskööl jõudsime sihtkohta. Kohe pandi üles väliköök ja mõne aja pärast võisid soovijad endale malevast antud kuivtoidupakkidest teha öise eine. Meditsiinigrupp ja toitlustajad said magama umbes kahe ajal, ööd veetsime soojas med.autos. Õppusel oli ka SBK seltskond.

Hommikuäratus oli kell 6.00, süüa sai kell 7, aga reaalsus oli natuke teistsugune.

 

Päeval tegi SBK omi asju, laskjad harjutasid nagu ikka, laskmist ja postil viibijad valvasid teid, et laskmiste ajal asjasse mittepuutuvad inimesed territooriumile ei pääseks. Kusjuures, kaasas oli ka koer, kes tegi kõigi tuju veelgi paremaks. Hästi armas tegelane, püsimatu ja mänguhimuline.

 

(Pildil on üks väheseid momente, mil Stella oli tõsiselt rahulik. Võrratu koer.)

 

Kuna mehed olid tublid ja hoidsid end (kindlasti mängis suurt rolli ka nende pädevus ja harjutuste läbiviijate suur tähelepanu), siis meie oskusi vaja ei läinud, kõigest paar plaastrit, ninaverejooks ja mõned tabletid valuvaigisteid.  Kui me ei pidanud olema laskeharjutuste juures, siis istusime lõkke ääres või olime kellelegi seltsiks. Laupäeval peale lõunat tuli kohale ka arst, kuna lahinglaskmiste juures on arsti kohalolek vajalik. Juba alguses pani ta meie teadmised proovile.

 

Niipalju kui meie nägime, õppisid SBK-lased maskeerimist, visati granaati (seda me kuulsime), tegid mõned laskeharjutused ja praktiseerisid eelmisel nädalal saadud teoreetilisi teadmisi. Tänu neile sain ühe tähelepanu nõudva ülesande, mida saab kasutada noortelaagris. Üks tüdruk oli pandud korrapidajaks ning üpriski naljakas oli vaadata, kuidas ta "meestekarja" käsutab. Kileda häälega, väikest kasvu. Aga teda kuulati, kergete hilinemistega.

 

Pühapäev oli ka kerge, mõned laskmised, loomulikult söömine ja laagri kokkupakkimine. Kusjuures, tuletasin meelde, kuidas relva lahti võtta ja puhastada. Piinlik küll, aga paljud asjad olid meelest länud. 

 

Üks mõte, mida mulle taaskord öeldi: „Metsas ei ole naisi ega mehi.“ See tähendab laias laastus seda, et sõna "piinlikkus" ei tunta,  kõigiga suheldakse kui võrdsega, ma ei saa öelda, et viisakusreegleid ei eksisteerinud, aga nilbeid nalju tehti siiski, millega mina pean veel natuke harjuma.

 

Tagasi sõitsin DAFis. Päris mõnus oli, kuna ilm oli soe.

 

Mind üllatas see, et kõrgemal karjääriredelil kaitseliitlased ei kasutanud enda positsiooni ära. Loomulikult oli (minu jaoks) teravaid ütlemisi, aga see oli tingitud pigem nende iseloomust. Ma sain väga hästi läbi ja suhtlesin vabalt nendega, kellele ma paar aastat tagasi veel alt üles vaatasin ja teadlikult eemale hoidsin, kuna nad olid mulle autoriteedid vms. Ja üldse, Kaitseliitu on kogunenud teistsugused inimesed. Sellest saab ise aru alles siis, kui olla organisatsioonis sees.


Koju jõudes oli mul energiülejääk. Tavaliselt laagrist tulles ma lähen otsejoones enda voodisse magama, aga seekord olin ma valmis tegema kõike vajalikku. Hämmastav.

 

Mulle väga, väga meeldis!

Kuidas ma õppusele läksin- paanika, paanika!!!
Foto: Anni Nool

FastLion CMS

Kuidas ma õppusele läksin-

Kuidas ma õppusele läksin-

Nimelt 20 -23 Nüüd võin oma kahtlust kinnitada: paanitsemine on täiesti mõttetu. Kõik asjad lahenevad omasoodu ja palju paremini kui enda peas tehtud (varu)plaanid.

Kuidas ma õppusele läksin- paanika, paanika!!!

www.naiskodukaitse.ee © 2021 » Naiskodukaitse