Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kõne isamaale 2021 - Taive Saar, Naiskodukaitse keskjuhatuse liige Kõne isamaale 2021 - Austatud Naiskodukaitse esinaine, Keskkogu delegaadid, külalised. Isamaa – veeretan seda sõna oma peas päevi. Otsin kontakti. Saan ühendust veendunud teadmisega, et Isamaa on oluline, kuid … tunne puudub. Ometi ma ju mäletan neid siiraid magusvalusaid pisaraid, mis vaikselt ja salaja voolasid mu põskedele, kui 1985nal või 90ndal aastal Üldlaulupeol uhkelt seistes kuulasin Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“. ← Eelmine Kõne isamaale 2020 - Kerlin Tealane, Järva ringkonna esinaine Kõne isamaale 2021 - Taive Saar, Naiskodukaitse keskjuhatuse liige

Kõne isamaale 2021 - Taive Saar, Naiskodukaitse keskjuhatuse liige

27. märtsil 2021

Austatud Naiskodukaitse esinaine, Keskkogu delegaadid, külalised.

Isamaa – veeretan seda sõna oma peas päevi. Otsin kontakti. Saan ühendust veendunud teadmisega, et Isamaa on oluline, kuid … tunne puudub. Ometi ma ju mäletan neid siiraid magusvalusaid pisaraid, mis vaikselt ja salaja voolasid mu põskedele, kui 1985nal või 90ndal aastal Üldlaulupeol uhkelt seistes kuulasin Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“.

Kõne isamaale 2021 - Taive Saar, Naiskodukaitse keskjuhatuse liige
Taive Saar (Foto: Merle Rüütel)

Läinud. Kui palju ma seda sõna ka ei kordaks, ei ole täna enam seda eredat tundevirvarri minu hinges ega südames. Olen segaduses. Kas tõesti see kroonviirus, nagu seda meie president ilusas eesti keeles nimetab, kas tõesti see kroonviiruse aeg on pühkinud minust võime olla tundeline?

 

Tõsi, aasta esimesed kuud on oma ühetaolisuses tekitanud taju, justkui oleks kuude pikkune aeg kokku võetav ühe hallivõitu olemisega. Midagi ei julge, ega olegi oodata. Tuleb teha, mis tuleb. Argirutiini hoides ja ise (ellujäämise vajadusega sarnaselt) sihte seades tasa ja targu vastu pidada. Kuni tuleb parem aeg. Unistamine on kalevi alla pandud, sest unistuste täituvus on seotud sõltuvussuhtesse piirangutega. Piirangud piiravad vabadust. Millist vabadust? Igal ühel oma vabadus ja ühine vabadus on asendunud igaühe õigusega olla omamoodi vaba. Nukker.

Iha erakordsete tunnete järele ei ole ju kadunud. Meenub, et kord kui põdesin sellist eksistentsiaalset tühjust, soovitas mees – tee tätoveering. Proovitud! Töötas! Kõndisin paar kuud ringi silmis enesekindel pilk, mis toetus südames olevale tähtsale tundele ja teadmisele: „Mul on tätoveering“. Mis siis, et see oli joonistatud kohta, mida talverõivaste tõttu kellegi silm paitada ei saanud. Aga see elevus minus endas – kandis mind pikalt rõõmsas olemises. Jah, neid väikseid tätoveeringuid tuli veel – neid on mu kehal juba viis! Aga… Ajapikku kulus elevus. Viimasega on nii, et selle olemasolu meenub mulle alles siis, kui seda kogemata oma kehal märkan. Muul ajal olen selle unustanud. Kuid ikkagi armastan oma tätoveeringuid!


Nüüd meenub mulle lugu, kus vastates targa naise küsimustele, põrusin häbiga. See tark naine oli kasvatusteaduste professor Mari Karm, kes palus ühes väärikas auditooriumis tõsta käsi neil, kes võivad kinnitada, et on üldhariduskoolis õppinud midagi eluliselt väga olulist. Mõtlesin hetke ja otsustasin, et elu on andnud mulle palju rohkem elulisi õppetunde kui alg-, põhi- või keskkooli tarkus ja surusin oma käe sügavamale taskusse. Olin isegi enda üle uhke, sest ringi piiludes nägin, et ka kogu ülejäänud haritud seltskond loobus käe tõstmisest. Kiire analüüsija, nagu ma olen, jõudsin juba peas seada kahtluse alla meie haridussüsteemi väärtuse… Kui mu arrogantset mõtet katkestas professori üllatunud hääl: „Kas tõesti mitte keegi? Keegi ei leia koolihariduses midagi eluliselt olulist? Aga mis te teeks, kui te ei tunneks tähti? Ei mõistaks numbreid? Ei oskaks lugeda?“ Tundsin piinlikkust. Sest ma ju tean, milline tohutu väärtus on selles, et oskan lugeda. Kõik minu eluliselt tähtsad kogemused toetuvad rohkemal või vähemal määral lugemisoskusele. Oleme kirjaoskaja rahvas. Ja kuidas minus ometi ei olnud seda tillukest hetkelist tänutunnet, mis oleks sütitanud minus julguse väljendada seda tänulikkust millegi nii lihtsaga, et tõsta lihtsalt käsi.


Kirjaoskuse tase näitab kirjaoskajate osakaalu kogurahvastikus ja see iseloomustab omakorda ühiskonna arengutaset. Täiskasvanute kirjaoskuse tase on üks komponent ÜRO inimarengu indeksi arvutamisel. Muide, Eesti inimarengu indeks viitab Eesti kuuluvusele kõige kõrgema arengutasemega riikide kategooriasse. Vot teades seda, tekib südamesse uhkus.


Meil läheb hästi, onju! Nüüd kerkib esile mälestus ühest vaatluskogemusest, millele olen andnud koondnimetuse: Anu Välba trikk. Tajun selles seost olukorraga, kus tavalises kulgemises sõltub just meist endist võimalus leida erakordsust. Tuleb lihtsalt otsida. Olen seda Anu Välba trikki ennegi jaganud, kuid jagan nüüd ka teiega. Mängige mõttes kaasa. Kujutlege, et teie olete see, kellega Anu kohtub. Niisiis. Viibisin täiesti televisioonist mitte sõltuvas olukorras Anu Välbaga ühes ruumis, lobisesime. Tema ootas kedagi ja minu roll oli tema ooteajale seltsi pakkuda. Siis saabus too, keda ta ootas. Minu roll sai läbi ja taandusin vaatleja positsiooni. Anu tutvustas end tulijale ja küsis kohe: „Kuidas teil läheb?“ Kõlas automaatne vastus: „Hästi!“. Ja siis küsis Anu: „Aga mis kõige paremini läheb?“ Vastaja jäi mõttesse… Ütles: „Väga hea küsimus.“ Mõtles veel ja leidis midagi, mis on tema elus eriti hästi... Ning siis tänas Anut selle mõtlemapaneva küsimuse eest. Olen seda Anu Välba trikki korduvalt elus katsetanud ja kõige lummavam ongi see otsiv vaikus, mis inimest tabab, kui ta kuuleb küsimust „Aga mis kõige paremini läheb?“. Vaikuse lõikab väga sageli tõdemus „Väga hea küsimus“, millele järgneb alati mingi avastus, sest kui hoolega otsida, siis on hallis argipäevas midagi, mida saab hinnata hetkel kõige paremini mineva mõõdupuuga. Naudin just seda avastamise rõõmu, mida kogu inimese enese väljendamise võime avaldab sel hetkel kui ta otsib ja leiab! Ilus.

 

Jah, aga veelgi tugevamaid tundeid tekitab millegi ihalemine. Mina näiteks soovin võita lotovõitu. Ma kujutan ette kui palju loovust, sihiteadlikkust ja tegutsemistahet minus avalduks kui ma saaks olla... See üks miljonist, kellel ühest hetkest poleks enam ühtegi raha puudumisega seotud muret. Ma tean, et see on pea olematu lootus… Olla see üksik väljavalitu… Kuid see oleks erakordselt äge!


Ma ei ole moodsa muusika kuulaja ja nii satubki läbi raadioesituse mu kõrvu kontekstist täiesti välja rebituna vaid üksik fraas Reketi laulust „Nagu täna“. See kõlab „Üks miljonist nagu iga eestlane.“ Mind valdab emotsioon, suisa nauding. Korraga tajun, et ma olengi võitnud lotoga, sest minagi olen see üks miljonist – nagu iga eestlane.


Kui maailma mõõtmed taustaks tuua, tean äkki, et minus on tohutu unikaalsus - ma olen eestlane. Mul on ainulaadne ja haruldane emakeel ja isamaa. Meid kõiki siduv vabadus elada omal maal, omas riigis, oma lipu all.


Kui nüüd sellest minu laialipillutud mõttearendusest otsad isamaa teemale uuesti kokku sõlmida, siis… Me elame juba 30ndat aastat taasiseseisvunud Eestis. Minu härdad pisarad Gustav Ernesaksa laulust olid enne taasiseseisvumist. Need olid ihaluse pisarad. 30 aastaga on oma riigis elamine muutunud normiks. See on meie igapäevase argipäeva taustasümfoonia. Vabaduse väärtus on ununenud nagu tänutunne lugema õpetamise eest või… Andke andeks, aga elevus esimesest tätoveeringust. Meie omariiklusega on kõik hästi!

„Kuidas Isamaal läheb?“
„Hästi!“
„Aga mis kõige paremini läheb?“
„Hmm… Hea küsimus...“


Kõige parem on see, et mul on isamaa. Nüüd mõistan, et olen võtnud seda ehk liigagi tavaliselt. On selles mingi oht? Jah, kui võtan seda nii elementaarsena, et unustan olla selle eest tänulik. Olen tänulik, et isamaa armastus on muutunud minu elus nii loomulikuks osaks, et ma ei pea enam selle pärast pisaraid valama. Veelgi enam, isamaa armastus on kirjaoskusele sarnaselt miskit nii kindlat, et see saab märkamatult mõjutada minu kõiki igapäevaseid toimetusi.


Isamaa – see sõna kannab endas kindlust, erakordsust, ilu, hoidmisväärset, tänutunnet, vabadust, uhkust ja armastust.


Isamaal läheb kõige paremini siis, kui me kõik võtame vahel hetke, peatame aja ja lubame oma südamesse tänutunde selle eest, mis meil on ja mille kaotamist meie süda ja hing üle ei elaks.


Mu isamaa on minu arm.

FastLion CMS

Kõne isamaale 2021 -

Kõne isamaale 2021 -

Taive Saar (Foto: Merle Rüütel) Läinud Kui palju ma seda sõna ka ei kordaks, ei ole täna enam seda eredat tundevirvarri minu hinges ega südames Austatud Naiskodukaitse esinaine, Keskkogu delegaadid, külalised.Isamaa – veeretan seda sõna oma peas päevi. Otsin kontakti. Saan ühendust veendunud teadmisega, et Isamaa on oluline, kuid … tunne puudub. Ometi ma ju mäletan neid siiraid magusvalusaid pisaraid, mis vaikselt ja salaja voolasid mu põskedele, kui 1985nal või 90ndal aastal Üldlaulupeol uhkelt seistes kuulasin Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“.

Kõne isamaale 2021 - Taive Saar, Naiskodukaitse keskjuhatuse liige

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse