Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Ka hing vajab esmaabi Ka hing vajab esmaabi Ole kohal, kuula, aktsepteeri, paku hoolt ja praktilist abi Need neli lühikest, kuid tähenduslikku lauseühendit võiks võtta kokku ühe sisutiheda ja töise nädalavahetuse Pärnus. ← Eelmine Pitka matk Järgmine → Kindral Tõnissoniga uhiuuel promenaadil Ka hing vajab esmaabi

Ka hing vajab esmaabi

Katrin Hannov

Ole kohal, kuula, aktsepteeri, paku hoolt ja praktilist abi Need neli lühikest, kuid tähenduslikku lauseühendit võiks võtta kokku ühe sisutiheda ja töise nädalavahetuse Pärnus.

14.-15. veebruaril toimus juba teist korda Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonnas  psühhosotsiaalse esmaabi koolitus, mille eestvedajateks olid naiskodukaitsja Jana Ots, kes on psühhoterapeudina  ametis  Pärnu Psühhiaatria Kliinikus ja koolitaja  Indrek Simisker, kellel on pikaajaline praktiline töökogemus psühhosotsiaalses rehabilitatsioonikeskuses traumeeritud laste ja noorukitega.

 

Koolituse eesmärgiks oli pakkuda teadmisi ja oskusi psühhosotsiaalse esmaabi andmiseks kriisiolukordades. Sihtrühmaks olid eelkõige need, kes kuuluvad Meditsiinigruppi, kuna meditsiinilise esmaabi andjad on reeglina esimesed, kes  abivajajaga kokku puutuvad, on vajalik, et nad oskaksid märgata, kas kannatanu vajab pelgalt plaasterdamist või on ta olukorras, kus tuleb teda nõustada või suunata edasi psühholoogi vastuvõtule. 

 

Kuiv trenn ja rollimängud

 

Kui esimene õhtu  oli teooria päralt, siis teise päeva sisustasid peamiselt praktilised ülesanded, milles tuli vaheldumisi olla nii abivajaja, nõustaja kui vaatleja rollis. Pärast igat episoodi toimus ühine arutelu, kuidas nõustamine õnnestus.

 

 

Kursusel õpetati, kuidas viia läbi struktureeritud vestlust hindamaks kannatanu seisundit, osata kuulata ning seda tagasi peegeldada, arvestada abivajaja soovide ja tunnetega, panna paika ajapiirid. Vajalik on teada, kuidas vältida nö “lõkse“ - mitte hakata korraldama ise kannatanu elu ega lohutada sõnadega, et see oli ette määratud või et oleks võinud veel hullemini minna.

 

„Kriisis inimese tunnete talumise teeb raskeks just see asjaolu, et abiandjas kerkivad üles tema enda vanad traumad ja nendega seonduvad tunded. Sellistel puhkudel käivitub instinktiivne reaktsioon lohutada ja vaigistada teise tundeid, kuid tegelikult me peame hoopis aitama inimesel neid tundeid läbi elada,“ tutvustab kursuse läbiviija psühhoterapeut Jana Ots psühhosotsiaalse esmaabi põhiteesi, mille juures ei tohi ära unustada ka, kuidas ennast säästa ja taastada.

 

„Psühhosotsiaalset abi andev inimene olema endas vanad traumad piisavalt hästi läbitöötanud ja olema võimeline need kriisi olukorras kõrvale tõrjuma, et olla kannatanu ja tema tunnete päralt,“ ütleb Ots välja ja toob välja, et taolised koolitused ei anna ainult teadmisi ja oskusi, kuidas teist inimest aidata, vaid võimaldavad ka enda tundeid läbi töötada.

 

See on aga oluline nii abi andjale kui saajale, sest kui kriisi ei lahendata, on tagajärgedeks läbipõlemine, töövõime langus või -kaotus. Raskematel juhtudel võib kriisisolija toime panna isegi suitsiidi, kuna ta ei leia ise olukorrast väljapääsu ning keegi ei paku seda ka talle.

 

Psühhosotsiaalse esmaabi ajaliseks piiriks on kuni 72 tundi traumeerivast sündmusest. Hilisem töö kannatanuga, 72h kuni 2 kuud, on psühhosotsiaalse toe pakkumine.

 

„Oluliseks erinevuseks on siin kannatanu kriisifaasid,“ rõhutab Ots. Tema sõnul on kuni 72 h inimene reeglina traumajärgses akuutses faasis, mil loetakse normaalseks igasuguseid reaktsioone.

 

„Hilisemal ajal me saame hinnata juba kriisifaaside läbimise protsessi ja märgata normist kõrvalekaldeid,“ selgitab Ots ning toob välja, millistele asjadele peab psühhosotsiaalse esmaabi andja vestluses kannatanuga tähelepanu pöörama. Neid on palju: unehäired, vältiv käitumine, ebaadekvaatne süütunne jne.  Siis tuleb ka otsustada, kas inimene on võimeline antud olukorrast omal jõul välja tulema või peab teda suunama edasi psühhoteraapiasse.

 

 

Milleks meil seda vaja on?

 

Reeglina oleme me harjunud ju kriisiolukordi ja looduskatastroofe nägema teleri vahendusel ja need tunduvad olevad nii kaugel ja meisse mitte puutuvad. Tegelikult puudutavad taolised sündmused meid palju lähemalt kui me võibolla seda igapäevaselt adume. Kriisiolukorra võib põhjustada nii lähedase surm, liiklusõnnetused, konfliktsituatsioonid tööl või eraelus.

 

„Kriisireaktsiooni inimeses võivad vallandada väga erinevad sündmused, lähedase surm või ka liiklusõnnetuse pealt nägemine, kus inimene kogeb nö „surma puudutuse“ tunnet,“ ütleb Ots, et põhiliselt vallandub kriisi inimeses seoses surmaga, kuid mitte alati.

 

„Põhjuseid miks inimesed kriise erinevalt läbivaid on väga erinevad: alates lapsepõlve loost, varasematest traumakogemustest või ka geneetilisest eelsoodumusest,“ märgib ta veel.

 

Kui meditsiinilise esmaabi andmise ja saamisega oleme me kõik, kes vähemal või rohkemal määral kokku puutunud ja üldjoontes teame, kuidas kannatanut abistada, siis kriisi ja katastroofi olukordades psühhosotsiaalset esmaabi ja  nõustamist vajavate isikutega tegelemiseks peaks olema rohkem oskusi.

 

 

Oluline on, et nõustaja peab oskama märgata inimest, kes vajab ära kuulamist ja kinnitust, et ta pole hull. Inimesed on  erinevad ja saavad kriisiolukorda sattudes erinevalt ka hakkama. Kes vajab suunamist spetsialisti juurde, kes lihtsalt ärakuulamist .

 

„Meie abiandjatena toetame igaüht vastavalt hetke olukorrale ja vajadusele,“ selgitab Ots psühhosotsiaalse esmaabi andmise lähtealuseid, mis on üsna sarnased elupäästva esmaabi omadega. Vahe on ainult selles, et üks on suunatud keha, teine hinge ravimisele.

 

Oluline on, et me abiandjatena ei hinda, kas kriisi põhjus oli suur või väike ning  kas inimese reaktsioon sellele on adekvaatne või mitte.  „Tuleb meeles pidada, et psühhosotsiaalne esmaabi on psühhoteraapiast sama kaugel kui meditsiiniline esmaabi kirurgiast. Nii nagu me saame õigesti antud esmaabiga päästa inimese elu, saame me psühhosotsiaalse esmaabiga ennetada raskeid psüühikahäireid või suitsiidiohtu,“ lisab ta.

 

Mida see meile annab?

 

Koolitus võimaldab kindlasti ka iseennast traumaatiliste olukordade puhul aidata ning ära tunda, millal nõustajalt abi otsida. Samuti aitab märgata ja mõista paremini enda ümber olevaid inimesi, keda on tabanud mingi kriis.

„Minule andis kursusel õpitu palju teadmisi, millele ma varem ei ole mõelnud ega rõhku pööranud. Sain teada, et väga oluline on tegeleda oma traumadega - mitte ainult füüsiliste, vaid ka vaimsete,“ tunnistab kursusel osalenud Alutaguse ringkonna naiskodukaitsja Merje M., kes jõudis tänu koolitusele arusaamisele, et probleemidega tuleb tegeleda kohe, mitte lükata neid kaugele tulevikku.

 

„Ei tohi suhtuda kergelt, et küll aeg kõik haavad parandab. Elu läheb ju edasi - eks lõpuks ju lähebki - kuid probleemidega tuleb tegeleda,“ on naine nüüd veendunud. Alles peale seda, kui enda mured on lahendatud, võib teisi aitama minna.

 

Kuna paljud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad käivad abistamas erinevatel suurõnnetustel  (nt kadunud inimeste otsingud, tulekahjud jne), siis saavad nad oma oskustega antud olukorras vajadusel nõustajana abis olla nii hättasattunuile kui nende lähedastele. Tänu taolistele koolitustele on organisatsioon vabatahtlikega eesotsas rohkem valmis eriolukordadeks.

 

 

← Eelmine
Pitka matk

FastLion CMS

Ka hing vajab esmaabi

Ka hing vajab esmaabi

14 -15 Ole kohal, kuula, aktsepteeri, paku hoolt ja praktilist abi Need neli lühikest, kuid tähenduslikku lauseühendit võiks võtta kokku ühe sisutiheda ja töise nädalavahetuse Pärnus.

Ka hing vajab esmaabi

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse