Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Esimesed tuleristsed... Esimesed tuleristsed Lisaks staabiassistentidele said Hundil esimesed tuleristsed ka Rapla ringkonna verivärsked laskursanitarid. ← Eelmine Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud Järgmine → Küürakad, nõiamoorid, vampiirid ja naiskodukaitsjad Esimesed tuleristsed. . .

Esimesed tuleristsed...

Kristel Kaasiku, Kaja Heinsaar 29. aprillil 2015

Lisaks staabiassistentidele said Hundil esimesed tuleristsed ka Rapla ringkonna verivärsked laskursanitarid.

 

On veebruari keskpaik ja lõppenud on teine laskur- sanitari kursuse etapp Võrus. Kuulsin maleva staabis, suurõppusest HUNT. Kohe tekkis peas mõte, et see on hea võimalus, kus saame Kajaga oma oskused proovile panna. Kas meid vajatakse, kas saame õpitut näidata ja katsetada. Värskete teadmistepagasiga lahingusse lennata oleks hetkel kõige parem ja asjalikum praktika.

 

Mõeldud, tehtud. Meie koht suurõppusel HUNT oli lahingkompanii esimeses jalaväerühmas. Mida aeg õppusele lähemale, seda suurem hirm tekkis, et kas ikka saame hakkama ja mis meid seal ees ootab? Kas ja kui palju antakse võimalust näidata oma tegevust, kui palju peavad kohtunikud vajalikuks meditsiini sisse tuua.

 

Esimesed tuleristsed...

Märkamatult jõudis kätte oodatud õppuse aeg. Üksikvõitleja varustus pakitud, asusime teele Rapla poole, et kõigepealt tutvuda oma uute jaokaaslastega. Formeerimisel, saanud kätte oma meditsiinipauna, tekkis kohe küsimus, et kuhu see lahingrakmetel panna?  Paunale koht leitud jäi üle oodata motoriseeritud liikumist, et koos kolonnis asuda teele Tapa poole. Vahepeal andis jaoülem põgusa ülevaate olukorrast,  mis meid öösel ees ootab. Kui alguses pandi ainult osade võitlejate relvadele lasersihikud, siis hiljem selgus, et neid jagub pea kõigile ja nii õnnestus ka meil oma AK-4-dele saada see vidin ning selga spetsiaalne vest, mis annab märku,  kui võitleja on saanud haavata või surma. See on taas uudne, põnev lahendus ja kaob ära segadus, kes sai pihta ja kes mitte. Kõik vajalikud asjad ja vahendid käes, kuuldud lahingkompanii pealiku sõnavõtt, saime asuda teele.

 

Kohale jõudsime öösel kella kahepaiku. Esimeseks valmisolek  ja ringkaitse 360 kraadi kohe auto ümber. Iial ei või teada, kust poolt oht võib tulla. Ootasime ja ootasime, aeg venis, sest ootaja aeg on pikk. Väike ärevus hinges  ning siis tuli hea uudis, et saame sõita ööbimispaika.

 

Kuna uneaega jätkus vaid  2 tunniks, jäi sel korral telgi püstitamine ära. Enne pesapunumist näidati kätte lähikaitsepositsioon kui peaks olukord peale tulema ja post, kuhu pean tunnikeseks valvesse minema. Esimene öö möödus karmides ilmastikutingimustes, sest oli äraütlemata külm. Meie jaoks oli ilma telgita magamine uudne lahendus, kuid me ei saanud ju näidata endid  teistest kehvamana. Päikesetõusuga läks maa silmnähtavalt valgeks ja tekkisid miinuskraadid. Oli ilus vaatepilt, ja ega see külm enam nii külm ei tundunudki.

 

Tehtud kerge eine ning joodud hommikukohvi, asusime teele oma esimesele positsioonile. Teel möödusime tankidest, millega ameeriklased sel õppusel osalesid ja meie suureks ülesandeks oli nende viivitamine. Tekkis peas mõte, et kuidas seitse sõdurit ehk pooljagu suudavad takistada tankide edasist liikumist. Meie teadmised ja oskused lahingtegevusest jäävad esialgu pisut nõrgale tasemele, kuid me õpime ja täiendame end. Meie ettevalmistus õppuseks oli puhtalt  selle kohta, kuidas haavatuid lappida, samuti üksikvõitleja tegevus, aga mitte tanki liikumise takistamine. Õnneks olid jaokaaslased pädevad selle asjaga tegelema ning meie ülesandeks koos  ühe võitlejaga oli positsioonidel jälgida seda, millal vaenlane tuleb.

 

Möödusid tunnid, meie ehitatud miiniväli võttis ilmet  ning muud takistused said rajatud, jäime kõik koos vaenalast ootama....... ja ei läinudki palju aega, kui sealt nad tulid. Läks lahinguks ning kõlasid ka esimesed paugud. Ei mäleta, mis mõtted peast läbi käisid. Kas mõte sellest, kuidas kohe tekkivatele haavatutele abi anda, või sellest, millal on õige aeg  vaenlase pihta tuli avada või hoopis tuletasin mõttes meelde liikumisviise või kuidas tule alt haavatu ära tuua.... Kindlasti jagus mõtteid ka sellest,  et kui olukord reaalne peaks olema, siis kui palju meist ka abi peaks olema. Kas suudan ja tahangi seda teha? Miljonid mõtted keerlesid peas.

 

Esimene lahing kulges õnneks hästi ja haavatuid ei tekkinud. Sama sai ütelda ka teise lahingu kohta. Kolmandas punktis olid koos kõik kolm jagu. Aktiivses tulevahetuses   toimus suurem lahing,  kus hakkasid tekkima esimesed haavatud. Kes oli oksa silma jooksnud, kes oli viibinud vales kohas kui tank lasi auto õhku, kes oli saanud miinikillu õlga, kes oli näppudest ilma jäänud jne. Tööd  ning tegevust jagus ja kõigi haavatutega saime jõudumööda hakkama. Raskemalt haavatud abivajajate jaoks kutsusime kohale kompanii meditsiiniauto, kuhu andsime haavatud üle.

 

Kätte jõudis õhtutund ning lõpuks ometi sõitsime oma ööbimiskohta. Taas möödus öö põõsa all.  Vaenlane võis öösel laagrit rünnata ja telki püsti panema ei hakatud ka sel korral. Samuti näidati kätte lähipositsiooni kohad,  juhul kui peaks madinaks minema. Sai söödud korralik õhtusöök, pesa põõsasse valmis punutud ning  tuttu mindud, sest hommikul kell viis oli vaja asuda postile. Hommikul ärgates tervitas vihm, mis tegi koheselt erksaks. Hea uudis oli see, et meie rühm oli reservi arvatud. Mõelda sai puhkusele ja looduse nautimisele koos kevadise linnulauluga...... Aga võta näpust, pakkisime kohe kell kuus hommikul asjad autole ja asusime teele.

 

Sel päeval sai minust kuulipilduja abi, sest pidime autod maha jätma ja jalgsi edasi minema. TT ja kuulipilduja abi on olla päris raske. Lisaks sellele, et tehniliselt peaksime tundma ka selle relva omadusi ja suutma sellest ka lasta, on vajalik kaasas tassida moonalinte ja varrast. Õnneks ei kestnud see aeg kaua ja juba varsti kõlas ENDEX. Selleks korraks sai õppus  läbi. Enne kojusõitu koristasime oma tekitatud segadused teedelt ära. Lõpurivistusel kuulasime Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili sõnavõttu ning vaatasime tanki esitlust. Tundsime head meelt kordaläinud õppusest ja asusime kodu poole teele.

 

Kokkuvõtteks võib öelda seda, et laskur-sanitari töö esimese jalaväe jaos ei ole ainult haavatute lappimine, vaid vastavalt olukorrale tuleb teha seal ka kõike muud: istuda positsioonil, rajada miinivälja, ehitada teedele tõkkeid, käia postil valves, kanda kuulipilduja varumoona kasti jne...

 

Meie eesmärk Kajaga suurõppusel HUNT oli just saada aimu ja praktilist kogemust laskur-sanitarina. Kindlasti on õppimise kohti veel palju. Kindlasti on omandatud oskuseid vaja lihvida veelgi paremaks, aga hea oli tõdeda, et kordagi ei pidanud me tundma ennast kasututena. Meie oskuste krooniks kanname laskur-sanitari embleemi ja selle jaoks on tehtud suur töö pika ja raske õppuse näol.

 

Meditsiin on teema, mille üle endiselt võiks ja saab vaielda, kuid mille olulisust väärtustatakse järjest rohkem ka meie suurõppustel. Loota jääb, et on õppust võetud Ukraina näidetelt, sest seni on see olnud meie nõrgim lüli.

 

On hea meel, et saime panustada õppusesse ja meie püüdlusi on ka märgatud.

FastLion CMS

Esimesed tuleristsed

Esimesed tuleristsed

On veebruari keskpaik ja lõppenud on teine laskur- sanitari kursuse etapp Võrus Kuulsin maleva staabis, suurõppusest HUNT Lisaks staabiassistentidele said Hundil esimesed tuleristsed ka Rapla ringkonna verivärsked laskursanitarid.

Esimesed tuleristsed. . .

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse