Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja Elsa Kotli - Väike-Maarja Ühel kaunil suvepäeval leidsin ennast Väike-Maarja kalmistult kultuuri- ja seltsitegelase Johan Kotli haualt. Tuul sasis juukseid, higi leemendas. Proua Malle askeldas usinalt. Oli teine veidi ehmunud mind nähes, ent peagi ta leebus, kui selgitasin oma siirast uudishimu. Ma nimelt olin tulnud eesmärgiga teada saada meie kohaliku jaoskonna esimesest esinaisest Elsa Kotlist. Foto Kristel Kitsing ← Eelmine Linnapäevad ja Naiskodukaitse Järgmine → Maavanem võõrustas Naiskodukaitse aastapäeval naiskodukaitsjaid Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja

Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja

Kristel Kitsing 2. sept. 2016

Ühel kaunil suvepäeval leidsin ennast Väike-Maarja kalmistult kultuuri- ja seltsitegelase Johan Kotli haualt. Tuul sasis juukseid, higi leemendas. Proua Malle askeldas usinalt. Oli teine veidi ehmunud mind nähes, ent peagi ta leebus, kui selgitasin oma siirast uudishimu. Ma nimelt olin tulnud eesmärgiga teada saada meie kohaliku jaoskonna esimesest esinaisest Elsa Kotlist.

Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja
Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna juhatus aastal 1936, vasakult Pauline Sepp - abiesinaine, E. Loorits - abikirjatoimetaja, Elsa Kotli - esinaine, A. Mänd - kirjatoimetaja, Emilie Jürgenson - laekur Väike-Maarja jaoskonna 90. aastapäeval eksponeeriti Elsa Kotli teenetemärke
Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja
Väike-Maarja naiskodukaitsjad Kaitseliidu laagris Porkunis.

Meenutab Malle Kotli:

 

Mina käisin vanaema Elsa juures suviti. Minul oli nii, et pool suve olin ühe vanaema juures ja pool suve teise juures.

 

Kodukaitse suhtes …. Mäletan seda, kui rahvamaja õuel olid suured pritsumeeste peod, siis me käisime seal. Seal oli siis see Naiskodukaitse kah tegev mingit moodi. No ma olin ikka nii palju laps, et see mind ei puudutanud nii väga eriti. Teadsin, et vanaema on seal kodukaitses, et on suured peod ja nad käivad seal abis suppi keetmas. Aga see elu mul oli selline igapäevane elu. Pandi meid tööle, pidime neid punaseid sõstraid korjama. Mäletan, et neid oli nii palju, et kuidagi ei saanud otsa.

 

Vanaema oli küll maal talus kasvanud, aga ta oli selline seltskonnainimene, kes armastas ka igasuguseid vastuvõtte. Kui ma siin suviti olin, siis ta tihtipeale tegi lõunat suuremale perele ja kutsus külalisi. Vanaemal oli suur neljakandiline laud, mis täitis toa peaaegu ära ja selle ümber siis istuti. Ta oli nagu omamoodi gurmaan. Ta armastas väga hästi süüa teha.

 

Siis olid tal siin suvitajad. Nad olid sellised külalislahked, söötsid neid ja andsid öömaja. Need tuntud inimesed, kes vähegi Väike-Maarjas käinud on, need ööbisid köstrimajas nende pool. Igasuguseid häid sööke tegi ta siis.

 

Meie maja aia taga oli turuplats. Mina olin selline, kes soolast armastas: heeringat ja kilu ning räime. Ükskord mul oli selline soolase isu. Ja ma ei mäleta, et kes mulle ütles, et mine vaata, seal turu peal müüvad silku ja heeringat, mine küsi sealt soovett. Mina muidugi läksin. Oi jummel, kui vanaema seda teada sai. Tema, kui tähtsa isiku lapselaps läheb turu pealt silgu soolvett kerjama. Ega ta teab mis nüüd kurjaks saanud, aga ma sain aru, et see asi talle ei meeldinud.

 

Seda mäletan, et veranda peal käisid alevi vanahärrad kaarte mängimas. Seal olid siis minu vanaisa, üks doktor Kemmerer – see elas meil peaagu üle tee kuskil seal ühes majas. Keegi kolmas oli veel, aga seda ma ei mäleta. Nemad siis mängisid seal viitsadat ja Marjas´i. Mina siis seitsme aastasena kiibitsesin sealt nurga tagant. Kole huvitv oli.

 

Mis mul veel meeles on, et siin oli neid metsaraiesmikke nii palju ja naised müüsid metsmaasikaid. Vanaema siis ostis neilt näiteks 10 või 15 liitrit, sest temal polnud aega metsas käia. Ja kui see vaagen siis pandi keset lauda, söödi piima ja suhkruga. Ja siis kui ta viis selle vaagna enne lauale toomist keldrisse jahedasse, siis terve kelder lõhnas nende maasikate järele.

 

Aias oli vanaemal igavesti palju punase sõstra põõsaid, tikrpõõsaid ja vaarikaid. Ka õunapuud – need aga külmusid 1941. aasta külmal talvel ära. Need olid vanaisa istutatud. Vanaisa suri 1940. aasta märtsi alguses ning tema ei näinudki seda, et tema õunapuud olid ära võetud.

 

Siin Väike-Maarja majas polegi oma pere niimoodi palju elada saanudki. 1933 koliti sinna sisse, 1940 suri juba vanaisa ära, 1941 viidi vanaema ära Siberisse. Vanaisa sai seal seitse aastat elada, vanaema kaheksa. Siis vahepeal oli maja võõraste inimeste käes. Ta oli ju natsiolariseeritud. Siis kui tulid sakslasid, siis nad annulleerisid selle riigistamise ja nõnda sai see tagasi.

 

Aastal 1941 oli küüditamine. Siis ei olnud temast kaua aega mingit märku. Alles peale sõda nii 1944-1945 alles. Terve selle aja ei teadnud me temast midagi.

 

Kui ta läks, siis ta oli selline sirge seljaga. Mul on veel üks pilt kah olemas, kus ta seisab valge kleit seljas. Ja kui ta tagasi tuli, siis ta oli selline küürus ja kepiga. Mingi Siberis sarapuust tehtud toigas oli käes. Seal Siberis oli ta Jenissei jõe ääres kuskil külas. Mingi aja ei teadnud me temast midagi, enne kui hakkasid tulema mingid kirjad, sellised kolmnurgaks kokku murtud. Ta kirjutas, et seal oli nii hea maa, et ta kasvatas seal ise kartuleid. Neid kirju oli üsna vähe. Sel ajal ju polnud nii, et paned aga kirja posti. See kirjavahetus oli kuidagi ikka takistatud.

 

Seal oli ta nii ettevõtlik et hakkas kaardimooriks, ta oli ju tsaariaegne inimene, oskas vene keelt. Ma ei tea palju ta sellega teenis või ei teeninud. Tal jutt jooksis ja olevat seal selline kuulus kaardimoor olnud. Aga eks tal seal seda vaeva ja viletsust oli ikka küll.

 

1943. aasta veebruari lõpus tulime vanatädiga Tallinnast Väike-Maarjasse sõjapakku, sest Tallinnas pommitati. Ema ja isa  jäid Tallinnasse, sest ema ootas beebit. Mai kuus sündiski mulle õde Anu. Kui Anu oli ära sündinud, siis tulid ema ja isa kah Väike-Maarjasse.

 

ELSA KOTLI (PUUSEPP) 27.12.1873 - 21.02.1960

 

Naiskodukaitse Väike-Maarja esimene esinaine Elsa Kotli sündis Võrumaal Antsla vallas. Ta oli kultuuri- ja seltsitegelase kِöster Johan Kotli abikaasa.

 

Elsa Kotli oli Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja, maanaiste seltsi asutaja, tema kui õppinud ämmaemanda abiga nägid ilmavalgust mitmed kohalikud lapsukesed.

 

Tema tööd on tunnustatud Valgeristi ja mitmete teiste teenetemärkide annetanmisega.

 

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 67, 16 juuni 1939 Elsa Kotlist:

 

Tema väsimatus ja energia on peagu uskumatu. Tundub, nagu ei oleks temas tegemist pikki aastaid seltskondlikule tööle pühendatuga, vaid noorega, kes alles elulävel seisab tulvil elujõudu ja täis tegutsemisiha. Kursused, peod, teeõhtud igal pool on ta esimene ja viimane. Alati sädelevalt rõõmsas ja optimistlikus meeleolus.

 

Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja
Taasasutatud Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna esinaine Anneli Mikiver (vasakul) Elsa Kotli lapselapse Anu Kotliga. Foto Kristel Kitsing

FastLion CMS

Elsa Kotli - Väike-Maarja

Elsa Kotli - Väike-Maarja

Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna juhatus aastal 1936, vasakult Pauline Sepp - abiesinaine, E Loorits - abikirjatoimetaja, Elsa Kotli - esinaine, A Ühel kaunil suvepäeval leidsin ennast Väike-Maarja kalmistult kultuuri- ja seltsitegelase Johan Kotli haualt. Tuul sasis juukseid, higi leemendas. Proua Malle askeldas usinalt. Oli teine veidi ehmunud mind nähes, ent peagi ta leebus, kui selgitasin oma siirast uudishimu. Ma nimelt olin tulnud eesmärgiga teada saada meie kohaliku jaoskonna esimesest esinaisest Elsa Kotlist.

Elsa Kotli - Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse