Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Ellujäämine Jõgeva moodi Ellujäämine Jõgeva moodi „Naised pole nannipunnid“- see mõte tiksus terve sügisese ellujäämiskursuse mu kuklas. Ja nüüd- sõites autokastis mööda lumist teed metsade vahel juba talvisele ellujäämiskursusele, surus see mõte end järjest tugevamalt mu kõrvade vahele. Järgmine → Minu esimene tund Ellujäämine Jõgeva moodi

Ellujäämine Jõgeva moodi

Liina Laurikainen 5. märtsil 2012

„Naised pole nannipunnid“- see mõte tiksus terve sügisese ellujäämiskursuse mu kuklas. Ja nüüd- sõites autokastis mööda lumist teed metsade vahel juba talvisele ellujäämiskursusele, surus see mõte end järjest tugevamalt mu kõrvade vahele.

Ellujäämine Jõgeva moodi
foto: Liina Laurikainen

2- 4. märtsil osalesid  seitse  Jõgeva ringkonna naist talvisel ellujäämiskursusel. Kuna olime  juba kõik selle sügisel läbi teinud, võisime aimata mis meid ees ootab.  Kogunemiskohta jõudes oli väljas juba pime ja piisavalt külm, et jõuaks tekkida mõte- kas ma olen ikka ilmastikule vastavalt riides? Ilma pikema jututa  olime jaotatud kaheks grupiks ning meid juhatati  laagripaikadesse kus pidime ehitama varjualuse, tegema tulepulka kasutades üles tule ning hoolitsema küttepuude varumise eest.

Sügisest oli meeles kuidas varjualuse ehitamine käib ja see läks meil üllatavalt kiiresti. Kuigi lumises metsas on ehitus- ning küttematerjali märksa raskem koguda. Ka tule saime kergesti tehtud.  Tule elus hoidmine nii lihtne ei olnud- puud olid suurest õhuniiskusest läbi vettinud ning lõkkes hakkasid puud vinduma ning vänget halli tossu keerutas tuul nii silma kui kurku. Et me esimesel õhtul päris nälga ei sureks, siis saime erinevate aedviljade,  mõrušokolaadi, sidrunite ja konservide näol ka veidi kehakinnitust.

Jaotasime öised valvekorrad lõkkepassimiseks ning kes sai, see magas. Enne laagrisse tulekut oli mul juba kindel nägemus kuidas istun üksinda lõkkevalves- olen Fred Jüssilikult filosoofiline  ning panen kokku mitu raamatutäit  maailmatarku mõtteid.  Kuid kogu mu tulevalve aja pidin pingutama, et mitte tukkuma jääda- ja kui see juhtuma peaks, siis mõelda kuidas vältida nägupidi lõkkesse kukkumist. Fred on ilmselgelt vintskem sell kui mina.

Järgmisel hommikul meil pikka pidu ei olnud- kell kuus oli äratus.  Enne toimetama asumist jõime kuuma teed ning sõime. Hommikusel kogunemisel anti meile toores loomasüda mida toiduks tarvitada võisime. Jahimehe tütrena hüppas mu süda liha nähes  rõõmust, vastupidiselt kapsast  ja porgandit nähes jättis ta paar lööki vahele. Meie rühma oli aga õnnistatud suurepärase kokaga kes suutis kätteantud materjalidest teha roa, mis maitses suurepäraselt nii taimetoitlastele kui lihasööjatele. 

Külm, magamatus ning niiskus tegid vahepeal oma töö- meie laagriplats meenutas külateatrit kus tõsist sõna kuulda ei olnud ja naerda sai kõige üle. Laagri mõte oli ju ellu jääda- ja naer on peaaegu kõige vastu parim ravim. Saab ilma retseptita ning ületarbimisel paneb halvimal juhul kõhulihased valutama. Nii, et tarbisime hoolega ja suurtes kogustes.

Päev nägi ette ka ühe põneva õpitoa- instruktori  juhendamisel õppisime endale puulusikat meisterdama. Saime selgeks noateritamise ning puuvestmise põhitõed. Seega oli päevaülesandeks meisterdada lusikas. Poole voolimise ajal hakkas mu puuhalg kangesti vanaeestlaste viljajumalat Pekot meenutama. Tuli langetada otsus- kas teen Peko kes mulle suvel head viljaõnne annaks või lusika, millega ma ennast reaalselt toita saan. Otsus langes lusika kasuks mis oli hea, kuna lõpptulemus meenutas väikest kulpi millega mugavalt õhtusööki segada sai. Peko oleks ehk kuumas pajas olles  veidi pahandanud.

Lõunal üllatati meid veel ühe lihatükiga mida lõkke ääres vinnutama pidime. Ja tunnistan ausalt, et pole miski tükil ajal maitsenud nii hea kui need õhukesed, lõkkesuitsused, mõnusalt soolased liharibad. Hea asi mida suvel ka niisama lõkke ääres valmistada, mitte ainult ellujäämiskursusel.

Päev oli juba õhtus ja kuu tõusis, läbi puuvõrade oli näha tähti ja metsast välja jõudes sädeles lumi kuupaistel. Sel ööl tuli külma. Sellised hetked panevad mõtlema. Kui väeti see inimene ikkagi looduse kõrval on.  Ellujäämise kriitilisemad hetked polegi ehk nälg ja magamatus vaid hetked kui sa oled vastamisi iseendaga. Pead analüüsima oma kohanemis-, empaatia- ning ellujäämisvõimet.  Kuidas olla parem kaaslane raskes olukorras, kuidas neelata alla kibe sõna mis pingest  tingituna ehk liiga lihtsalt üle huulte võiks lipsata.

Ja juba oligi möödas üks pikk öö-järgnesid  hommikusöök, laagri kokkupanek, platsi koristamine ning väikene jalgsimatk. Tagasiteel jällegi autokastis istudes tõstsin nina päikese poole ja vaatasin seda meie praegusel ajal nii sini-must-valget Eestit. Ilus oli olla ja tuul tõmbas. Hoolimata külmast, niiskusest ja  pisukesest ebamugavusest jõudis juba tekkida mõte, et homme jälle.   

Ellujäämiskursus on minu silmis nagu hambaarstil käimine. Enne sündmust jõuan ette kujutada kõikvõimalikke õudusi, hirmuhigi otsaees astun üle kabineti ukse. Kohal olles võib olla ju veidi ebamugav, ehk isegi  valus. Kuid lahkudes on hea tunne- ära tegin. Paari tunni pärast on valu unustatud ja tekib mõte- mida ma kartsin? Miks ma kartsin? Ma jäin ju ellu!

Meil olid suurepärased instruktorid ja täiuslikud kaaslased.  Ma tänan kõiki jagatud naeru ja hoolivuse eest. Teiega oli tore.

 

Me oleme ellujääjad.

Järgmine →
Minu esimene tund

FastLion CMS

Ellujäämine Jõgeva moodi

Ellujäämine Jõgeva moodi

foto: Liina Laurikainen 2- 4 märtsil osalesid seitse Jõgeva ringkonna naist talvisel ellujäämiskursusel „Naised pole nannipunnid“- see mõte tiksus terve sügisese ellujäämiskursuse mu kuklas. Ja nüüd- sõites autokastis mööda lumist teed metsade vahel juba talvisele ellujäämiskursusele, surus see mõte end järjest tugevamalt mu kõrvade vahele.

Ellujäämine Jõgeva moodi

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse