Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlus toimus seekord 10. -12. oktoobrini Vana-Võidus, Viljandimaal. Seekord olid võistlustules Tiina Raudmäe, Katrin Hannov, Merje Mälton ja Silvi Sirelpuu. ← Eelmine Lüganuse jaoskonna sügisretk Järgmine → Võit tuli koju! Ära tegime! Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus

Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus

Silvi, Tiina, Merje ja Katrin

Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlus toimus seekord 10.-12. oktoobrini Vana-Võidus, Viljandimaal. Seekord olid võistlustules Tiina Raudmäe, Katrin Hannov, Merje Mälton ja Silvi Sirelpuu.

Esmaabi erialavõistlust korraldatakse alates 2008. aastast üle aasta ja tänavu juba neljandat korda. Alutaguse osales kolmandat korda.

 

Meie seiklusterohke reis algas reede õhtul Jõhvist Vana-Võidu suunas. Juba esimeses ristis jõudsime veenduda, et rool on meil küll ühe käes, aga juhid olime kõik. Nii saabusime siis Vana-Võitu läbi Tartu. Aga meeskonnas peitub jõud, üksmeel ja optimism, seega tänu sellele nägime uusi paiku ja kaunist tuledes Emajõe silda, mis muidu oleks ju nägemata jäänud. Pealegi, ega sel õhtul olekski ära eksida saanud, sest parafraseerides üht teist tuntud lauset..“…kõik teed sel õhtul viisid nii-või teisiti Vana-Võitu!“

 

Kui kohale saime algas loeng lahingtegevusest ja lahingus kannatada saanute abistamisest nii tule all kui ohutumas kauguses. Selleks, et see jutt meil paremini kinnituks oli järgmisel hommik meie esimene punkt paintball ja vastasteks sõdurpoisid. Juhised käes, sööstsime lahingusse. Lahingus kannatada saanud Silvi pidi Tiina vedama lahingtegevuse käigus ohutusse kohta ning see aeg kui me kahekesi roomamisega vaeva nägime tegi Merje poistele tublisti säru, haavates ühte noormeest ja teine põgenes Merje eest üldse jooksujalu peitu. Meie võistkonna vastas oli üks poiss, teise võistkonna vastas teine, meie omale jooksin peale, ta jõudis vaid ümberpöörata ja pihtas põhjas ta oli.

Teises punktis oli meid ootamas Lea, kes jagas õpetusi, saime selgeks kuidas kasutada kaitseväes kasutatavat Cat-¾gutti ja mismoodi täita tabelit lahingus kannatanu kohta.

 

Kolmandas punktis pakuti teed, kohvi, saime lõõgastuda ning „patareisid“ täita.

 

Neljandas läks aga juba asi tõsiseks. Seal oli toimunud lõkkesüütamisel suur plahvatus. Kolm kannatanut oli raskes seisus, üks kergemate vigastustega ja paanikas noormees, kes kõige eest pidi seal vastutama. Poisid sai mahajahutatud, esmaabi antud ning ellu jäetud.

Viies punkt oli õppepunkt, kus tuli kannatanu, kellel mõlemad jalad olid viga saanud, üle tiigi transportida, mis tähendas, et pidime ta turvaliselt kanderaami panema ja üle vee mööda trossi teisele poole kallast transportima. Siin oli oluline jälgida ka seda, et sõlmed, millega kanderaam trossi külge siduda, vastu peaksid ning et kannatanu koos kanderaamiga tiiki ei pudeneks! Sai siis seda köit ikka veetud. See oli esimene kord kus veendusime, et esmaabiandjal peab olema füüsilist jõudu päris palju.

 

Kuuendas punktis oli toimunud autoavarii - kannatanuteks meelemärkuseta pereisa, hingamisraskustega ja lahtiseluumurruga peretütar ning paanikas pereema. Autol sai süüde välja lülitatud, nn ohutuks tehtud, kannatanud ülevaadatud ja abi antud.

 

Vahemärkusena peab märkima, et kui mingi ülesanne tehtud sai, leidsime et polnudki nii hull - aga enne järgmisse punkti jõudmist oli selline tunne, et Appike! - mis nüüd jälle ees ootamas on. Kirusime aeg-ajalt ennast, et oli siis mul nüüd seda vaja, kuid ega selliseid mõtteid heietada kaua saanud, sest kohe oli vaja tegeleda üha uute etteantavate situatsioonidega.

 

Seitsmendas tuli meil igal ühel eraldi abi anda erakorralisele haigele, milleks oli infarkt, halvatus, suhkruhaigus ja võõrkeha (õunatükk) kurgus.

Kaheksandas tuli kunstliku hingamist teha ja veendusime, et kui oma malevas tuleb mannekeenile õrnemalt vajutada, oleks seal pidanud kasutama rohkem jõudu aga noh inimesed on ju ka erinevad.

 

Üheksandas punktis oli meid sooja tekiga ootamas Inna, kes tutvustas meile parameediku suurt kotti -

mida kõike see sisaldas ja kuigi esmaabikott oli päris raske - lohutati meid sellega, et seal veel ruumi küllaga…nojah, eks ta ole….

Kümnendas punktis oli kannatanuid kolm. Tütarlaps, kelle pärast kaks noormeest kaklema olid läinud. Üks kuulihaavaga reies ja peaga vastu seina kukkunud, teine selg ees treppist alla kukkunud, ei tundnud käsi ega jalgu ja pea alaspidi. Tütarlaps oli teiselt korruselt katusele roninud ja ähvardas alla hüpata. Selles punktis tõestas Silvi, et on osav läbirääkija. Teised kolm meeskonna liiget ravitsesid kannatanuid ja võtsid ühelt „kukelt“ revolvri ära, mine tea mis kurjad mõtted uuesti pähe võivad tulla...

 

Üheteistkümnendas punktis näidati meile tõsielu filmi, kuidas mootoratta õnnetuse tagajärjel mootoratas ja rattur süttisid ning kuidas seal toimetati. Pidime filmis nähtud tegevust hindama ja lisama juurde mida ja kuidas ise oleksime toiminud.

 

Kaheteiskümnendas punktis käis suur pauk ja pidime sõjategevuse käigus vigasaanud kannatanud äraveoks kogumiskohta transportima ja esmaabi andma. Jällegi saime tunda, et naistel on ikka füüsiliselt päris raske sõjategevuses kiirelt ja asjakohaselt tegutseda, kui ei ole piisavalt trenni teinud.

Kolmeteiskümnes punkt oli ülesehitusepoolest super. Oli suur telk, võistlejad pidid sinna sisenedes kandma ujumisprille, mis olid kinni teibitud ja telgist välja tooma kannatanud. Seega koba pimeduses ja otsi kannatanuid. Hoiatati ka selle eest, et katus on kohati sisse kukkunud, seega kui enda pea kolm korda ära lööd, oled ise kannatanu ja teistel tuleb ka sind otsida ning välja toimetada. Telki sisenesid Silvi, Merje ja Kartin. Tiina jäi ootele telgiluugi juurde, et siis kui kannatanu leitakse ja üle antakse saaks talle kiirelt esmaabi anda. Esimene röögatus tuli Silvilt, kes tiris kusagilt paadi alt välja papikese ja selle siis minu häälesuunas telgiluugivahelt üle andis. Vedasin papi ohutusse kaugusse, hindasin tema seisundi, panin külgasendisse ja katsin soojalt. Järgnes telgist juba uus röögatus, et leitud kannatanu, telgiluugi vahelt ulatati mulle peahaavaga tütarlaps, kes karjus ja sonis. Sidusin ruttu peahaava kinni, hindasin tema üldist seisundit. Tütarlaps soojalt kaetud kostis telgist järgmine mitmehäälne röögatus ja mütsatus. Veidike vaikust ja hakati jälle minu karjumisepeale telgiluukide vahele liikuma, pimedad esmaabiandjad kandmas kannatanut. Ka see neiuke sai meie poolt päästetud.

Selle harukordse punkti autoriks oli Sakala malevast Kristi Loit.

 

Neljateiskümnendas punktis tuli jällegi leidlikust ja füüsilist vormi näidata. Tuli meisterdada olemas olevatest materjalidest kanderaam ja kannatanu transportida ühest kohast teise, ehk mäest alla ja ringiga üles tagasi.

Viimane punkt oli meil test, milles meie teadmisi kontrolliti ja oligi esimene päev õhtus.

 

Õhtul sai valida, kes tahtis lõõgastuda ja kitarrimuusika saatel laulda, kes läks sauna ihuliikmeid soojendama ja kes veel jõudis, läks Viljandi linnapeale koos giidiga jalutama. Katrin ja Tiina läksid õhtust Viljandit nautima, Merje ja Silvi vaatasid pilte, mis võistlustest tehti ning kuulasid Siiri kitarrimängu ning ühislaulmist. 

Pühapäeva hommikul taas jalgele täis entusiasmi ja huviga. Kella 9.00-st oli meil loeng Häirekeskuse tööst, kus Maret Kommer Lääne päästekeskusest rääkis väga huvitavalt päästekeskuse töödest ja tegemistest, nende töö muredest ja rõõmudest, peale mida järgnes 18 punktiline võistlus, kus igas punktis oli ülesande sooritamiseks aega täpselt kolm minutit. Tuli teha mannekeenile kunstlikku hingamist, ajapeale panna kannatanuid külgasendisse, lahendada ristsõnu, loopida rehvi ja topispalli, hüpata hüppenööriga, keerutada hularõngast, joosta pakuni ja lüüa nael paku sisse, teha kanderaam ning kanda kannatanut, jpm...

 

Lõunapaus peetud, ootas ees see kõige põnevam hetk, millised meeskonnad medalid saavad ja esmalt mitmendaks meie, algajad ise tuleme. Enne rivistuse algust hõikas Katrin meile, et soovige nüüd kõik midagi ruttu, sest sel hetkel oli kell täpselt 13.13 ning siis pidi soov täide minema. Eks me siis omamõtetes soovid teele saatsime ja oh üllatust, soov mida me pea kõik soovisime, läks täide. Saime esimese viie hulka, oleme viiendal kohal. Hurraa, oleme tublid!

 

Esmaabi erialavõistlus oli väga põnev ja selle ülesehitus väga hea. Selle eest olid hea seisnud Sakala malev ja peakorraldaja, kes on alati rahulik ja õiglase meelega Urve Loit.

 

Nii need kolm algul hirmutavat, ärevat, kuid ülipõnevat ja teadmiste saamise päeva möödusid. Tänud kõikidele korraldajatele, kannatanutele ning teistele kaasvõistlejatele. Suur tänu Siirile, kes meid õpetas ning meisse uskus.

FastLion CMS

Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus

Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus

Esmaabi erialavõistlust korraldatakse alates 2008 aastast üle aasta ja tänavu juba neljandat korda Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlus toimus seekord 10.-12. oktoobrini Vana-Võidus, Viljandimaal. Seekord olid võistlustules Tiina Raudmäe, Katrin Hannov, Merje Mälton ja Silvi Sirelpuu.

Alutaguse naised esmaabivõistlusel Vana-Võidus

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse