Mari Raamoti nimeline traditsiooniline jalgrattamatk

Marsruudiks sai kokku pandud otse loomulikult Põlvamaa kaunid kohad. Rada kulges kahe päeva jooksul ligi sajal kilomeetril Põlvast Värskasse. Miks minna otse, kui ringiga saab ka!

Hommik algas üldiselt kenasti, meid ei heidutanud isegi tunni aja pärast alanud vihm. Lootes pilvedest mööda jõuda, sõitsime piki Süvahavva kauneid kruusateid ning tervitasime tee äärde jäävaid inimesi. Leevi pood jäi samuti äärmiselt õigel ajal tee peale. Igaüks sai sealt midagi karastavat.

Ilumetsa meteoriidikraatrid, Meenikunno, Põrguhaud - see oli selline omamoodi kruusateed mööda tiksumine ja suhtlemine/muljetamine kogu raja vältel. Meenikunno raba oli nii parmuderohke, et ega seal muud ei olnud, kui aga kiirust juurde panna! :) Mustajõel oli meie kauaoodatud lõuna.

Rebasmäe allikast saime oma vedelikukaotuse tasa teha. Kui aga Põrguhauast rääkida, siis see oli üks omamoodi seiklus. Neiut nimega Ursula lausa lummas see haud ja ega meie Ene saanud siis maha jääda.  Mis neil seal täpselt juhtus, see on nende omaette elamus! Eks neid põrgu-puukujusid oli enne hauale jõudmist omajagu. Rattaga sai sinna lausa mööda laudteed sõita.

Esimese päeva õhtuks olime ikka omamoodi läbi küll. Nii mõnigi muretses, kuidas järgmisel hommikul rattale saab ja kas üldse saab. Piusa liivakoobaste juures oli meie ööbimispaik ja loomulikult tuli ka koopad taaskord üle vaadata.

Pühapäeva hommik oli nii mõnelegi kaunis valus! :) Aga kõik jätkasid matka, mis viis Koidula piiripunkti.

Enne Matsurit oli äraütlemata pikk ja lauge tõus. Ja bussijaamas olid kõik õnnelikud!

Järgmine kaunis ja hubane peatumispaik oli RMK Lõunalaagri ala. Ja sellega lõppes meie kerge rattamatk. Siitkohalt hakkas peale läbi männimetsa kulgev Laskevälja rattarada. Ma ei saa nüüd kõigi eest rääkida, aga see oli ju nagu Ene ütles „rosin“.

Nii mõnelegi andis emotsionaalse elamuse Vana Jüri seebipuut. Esiteks härra elutarkus ja kogemus ning teiseks seebiost.

Järgnes ilma peatusteta sõit läbi Saatse "saapa".  Ja sealt juba matka lõpp-punkti Värskasse, kus ootas meid hea saun.

Tegelikke emotsioone ja elamusi on väga raske kirja panna, aga usun, et see traditsiooniks saanud üritus läks igati korda.