Kärdla Konna pajatused

Hommik algas osalistel varakult, oli vaja ju viimased ettevalmistused teha. Raplast olid kohale tulnud perekond Kollin ja askeldasid ka Hiiumaa jaoskonna kohalikud naised. Mina tubli konnana jõin hommikul kanget kohvi ja vaatasin, et palju mul neid inimesi siis võõrustada ka tuleb. Kokku oli ennast lühikese ajaga registreerinud 10 võistkonda, konn on rahul. 

Ilm nii hea polnud, kui lubati, aga ega ta väga sant kah polnud. Võistkonnad said rajale 5 minutiliste vahedega ja esimene punkt oli PPA poolt läbi viidav, ma kuulsin, et nii mõnigi täiskasvanu põrus laste jalgratta eksami. Targa konnana sõitsin mina rattaga vastassuunas minema ja oma teadmisi proovima ei läinud. Küll aga sai see punkt palju positiivset tagasisidet.

Edasi läksid toredad seiklejad seljakoti kallale, nimelt seoti neil silmad kinni ja nad pidid ära arvama,mis kotis on. Eks me panime sinna ikka vajalikke asju ja natuke muud ka, näiteks nuku pissipoti, lihtsalt, et põnev oleks. Peale kompamist tuli tõsine katsumus Laululaval, kus tuli Eesti hümn ilusasti kokku panna. Tegelikult ei olnud kõige kergem ülesanne, konn oli tark loom ja hoidis sellest punktist eemale.

Konn seadis sammud keskväljakule Mareti juurde, nimelt oli Mareti punkti teemaks Ole valmis äpp, ning seal sai sõnade rägastikuga maadelda. Konnale meeldis lihtsalt Maretiga juttu ajada, inimestele flaiereid jagada, lastele patsu lüüa ja niisama ilus olla. 

Konnale meeldib süüa ja seega oli plaanis ka üks natukene nagu toiduga planeeritud ülesanne. Nimelt tuli ära tunda või kehvemal juhul arvata, mis asjad on kotikestes. Meil oli seal tärklist ja suhkrut ja kaneeli ja palju, palju asju veel. Seda kõike sai teha Kivi-Jüri valvsa pilgu all.

Edasi tuli silmakontroll, hunnik asju oli laiali laotatud ja seiklejad tegid vaatlust. Nii uskumatu kui see ka pole, jäi enim tähelepanuta punane õhupall! See tegi küll konna elevaks, aga pisikesed konnakesed ja hobuseraud leiti enamasti ikkagi üles. 

Ja ega konn ja naiskodukaitsjad kõike üksi ka jõua teha, seetõttu olime koostööle palunud ka Kärdla Päästekomando. Konn huviga jälgis, kuidas seal mingeid toru laadseid asju kokku sai keerata omavahel. Veeohutuse mõttes sai osalejad proovida kuidas päästevest õieti seljas on, konn seda ei proovinud, konn tahab ikka sukelduda ka. Ja siis ajasid seiklejad omale varustuse selga ja hakkasid veejoaga torbikuid ümber laskma. Konn mõtles küll, et mis see siis on, aga päris raske oli, konn ruttu lasi jalga, enne kui teda oleks veega laskma hakatud.

Ja nüüd tuli osalistele see kirsike. Kui rada muidu oli natuke üle seitsme kilomeetri pikk, siis nüüd sai 1,8km sõidetud autoga. Sõiduk viis seiklejad punklti kus sai mängida aliast. Muuhulgas sai seletada sõnu nagu roheline magamiskott, sapöörilabidas, liiliarist. Konn vaatas ja kuulas ja ühte perekonda see mäng küll ei ühendanud, konn lasi ruttu jalga, et mitte olla osaline erimeelsustes.

Konn jalutas ka Vabrikuväljakule kus osalised said tagasiside ristsõna ja läksid edasi seiklusparki, kus ootas neid ees juba Hiiumaa kaitseliidu punkt.

Peale ronimist sai proovida kätt rakulkaga laskmises. Konn ei tahtnud olla liikuv märklaud ja tormas sellest punkltist läbi kui tuulispask, et olla finišis lõpetajaid ootamas.

Konn oli nii rõõmus, et enamik alustajaid jõudsid lõpuni, vaid üks inimene pidi varem lahkuma. Rajalt tulles ootas seiklejaid tänukiri, medal, kringel ja soe tee ja muidugi ka konn, sest konnale meeldivad inimesed. 

See oli rõõmus laupäev, vaadata kuidas pered, sõpruskonnad olid tulnud ühiselt aega veetma. Rõõmustav oli ka see, kui paljud naised tulid punkte tegema ja appi. Konn tänab kõiki, kes sel päeval kaasa lõid ning järgmisel aastal kohtume ehk kuskil mujal juba!