Jaanalindudest Tarzani-hüpeteni ehk Kuressaare I jaoskonna perepäev

Kõigepealt mindi Laasu talu jaanalinnufarmi, kus kevadel sündisid sebra ja punase känguru beebid ning alles hiljuti sündis ka alpakal nimega Isabella valge alpakabeebi, mis oli imearmas uudis kõigile! Naiskodukaitse liikmed koos oma peredega said avastada jaanalinnufarmi giidiga, kes jagas palju informatsiooni loomade kohta. Näiteks saime teada, et need jaanalinnud, keda meile näidati, olid alles väikesed üheaastased ning vanemaid külastajatele ei näidata, sest nad on täiskasvanuna väga ohtlikud oma tugeva noka tõttu, millega võib näksata naha lõhki, ja oma suurte silmade tõttu, millega võib näha väga teraselt, nende imepisikese aju tõttu, mille tõttu neid ei anna treenida ja kindlate isikutega ära harjutada. Kohapeal võis näha, toita ja tundma õppida jaanalinde, alpakasid, kängurusid, sebrasid, okassigasid, jäneseid ja ponisid ning emu – seda viimast ei tohtinud toita, sest ta võib süüa toitu koos käenahaga. Lisaks sai käidud jaanalinnufarmi poes, kus osa grupikaaslasi valis omale jaanalinnuõlist valmistatud õlisid jms.

Peale seda sai edasi Muhu seiklusparki sõidetud. Seal oli avastamist igas vanuses. Kõige pisemad said koos vanematega läbida kaks pisikest atraktsiooni, millest üks oli puidust vanniga sõitmine, mille vastu tundsid ka suuremad huvi. Oranž rada oli harjutusrada, mille kõik pidid läbi tegema peale seda, kui instruktorid olid pannud vastavad ohutustraksid külge ning andnud kõigile instruktaaži. Esimesed, rohelised rajad said läbida kõik, kes soovisid, ning kui oli huvi raskemate radade vastu, sinine, punane ja must, sai need juurde võtta. Radu oli kokku kaheksa. Lõbus oli nii suurtel kui ka väikestel ning osad läksid ka raskematele radadele edasi. Tarzani-hüpe oli paras katsumus igas vanuses osalejatele ning pikk laskumine laste lemmik. Väga huvitav oli ennast mööda puidust suurt vanni edasi vedada ja väiksemad said mängida liivakastis mänguasjadega ja sõita väikeste sõidukitega. Lastel oli nii lõbus turnides, liueldes ja hüpates, et ei tahetud enam äragi minna.

Pärast seiklusrikast ronimist tehti sealsamas ühine piknik, kus sai rahulikult näksida, puhata ja juttu ajada, jagada muljeid rajast, lastest ja kõigest meeldivast, et pärast puhanuna alustada teekonda kodu poole.

Tänu vahvatele kaaslastele ja päikselisele ilmale, mis püsis ilusti kuiv, kuni algas kodutee, sujus kõik hästi. Ettevõtmine oli hariv, tervislik ja ringkonnaliikmeid ja perekondi ühendav.